Unistuste Vana-Tallinn
Iga eesti kunstiloolane teab Tartu ülikooli estofiilist rootsi professori Sten Karlingi (1906-1987) tähtsamaid töid, kuid selle raamatuga peaks Karling pälvima ka laiemalt kultuurihuvilise lugeja tähelepanu. Just praegu, mil Tallinna arhitektuurilises arengus on nii palju kaalukausil, väärib meenutamist Tallinna vanalinn sellise kompaktse tervikuna, nagu ta veel eksisteeris enne Teist maailmasõda, enne venelaste barbaarset märtsipommitamist 1944.
1937. aastal valminud käsikiri hõlmab Tallinna kunstiajaloo 13. sajandi algusest kuni Eesti Wabariigi sünnini. Karling räägib varjamatu austusega majadest, tornidest, kirikutest, piltidest ja nimedest, ilma milleta me Tallinna ettegi ei oskaks kujutada. See raamat on selle vaimustuse (iseäranis Tallinna gootika koolkonna vastu) kõige esimesi süstemaatilisi kokkuvõtteid, mille tõlkimist eesti keelde pidi kahjuks ootama peaaegu 70 aastat.
Karling on legend ja ka tema käsikirja jäänud uurimus Tallinna kunstiajaloost oli aastakümneid legend. Seda tunti põhiliselt 1970. aastal Rootsis ilmunud lühireferaadi järgi, kuid ka sellisel kujul mõjutas ta eesti vanema kunsti uurimist. Karling kaevas arhiividest välja senitundmata fakte, meistreid ja aastaarve, mis kõik hakkasid hilisemates Eesti kunstiajaloo retseptsioonides ringlema. Karlingi stiilikriitilises ja kirjeldavas meetodis segunevad elegantselt kunstiajalooline analüüs ja belletristlikud kujundid. "Vormikeele areng" on Karlingi lemmikväljendeid. Loomulikult on aeg teinud oma korrektiivid ning Kersti Markuse ja Krista Kodrese asjalikud parandused/täiendused toovad hästi esile eesti vanema kunstiajaloo uurimise tänase seisu. Ent see ei vähenda mingil juhul Karlingi uurimuse tähtsust. Usun, et ilma Karlingi "Tallinna" eeskujuta poleks näiteks 1972. aastal trükitud Rasmus Kangropooli - Dmitri Brunsi "Tallinna sajandeis" - teist Tallinna kunstiajaloo silmapaistvat ülevaadet.
Sten Karlingi uurimuse "Tallinn. Kunstiajalooline ülevaade" eestindamise tähtsus on sama suur kui Jacob Burckhardti peateose "Itaalia renessansikultuur: Üks esituskatse" oma (tõlge ilmus 2003). Nad mõlemad on omal kombel kunstiajaloo tüvitekstid. Ja ma ei oleks õiglane, kui ei lisaks, et Karlingi raamatu teksti jälgimist toetab eeskujulik fotovalik (läbivalt pruunis koloriidis nii originaalfotode kui reprode puhul, et rõhuda sobivalt mineviku mõõtmele) - seda ei kohta meil just sageli.
