Sellist telefonikõnet kuulsin pealt eile bussis suusarajalt naastes. Mina sättisin ennast koju televiisori ette siiski kelle kuueks, sest mind huvitas presidendi kõne ja kontsert ka. Aga mis seal salata, õhtu naelaks on ja jääb neile, kes vabariigi aastapäeva pidustustest televiisori ees osa saavad, siiski kätlemine. Mille jälgimise ETV sel aastal häbematult ja halastamatult ära rikkus.

On täiesti arusaamatu, miks arvas rahvusringhääling, et sobiv aeg peokülalistega intervjuusid teha on nimelt sel ajal, kui tuhanded silmapaarid on kinnitunud ekraanile vaatama seda, kes tänavu kellega vastuvõtule tulnud ning kes hoopis tulemata jäänud. Ja muidugi tahavad lihtsad televaatajad nagu mina näha ka seda, mis kellelgi seljas on. Seda enam, et Evelini soovil ja presidendi kantselei tahtel lasti kätlemist pildistama seekord vaid ametlik fotograaf - ja justkui selle kompensatsiooniks lubati meile, et mitte miski ega mitte keegi ei jää nägemata, rahvusringhääling kannab üle iga hetke sellest tähtsalt üritusest, mida me oleme terve aasta kannatamatult oodanud.

Aga tühjagi ta kandis! Millegipärast katkestati kätlemise ülekanne mitu korda intervjuudega, millest, olgu ausalt tunnistatud, ei mäleta ma tänaseks päevaks mitte ühtegi. Ei mäleta selle pärast, et olin viimase peal tige, vandusin pettumuse ja pahameele pärast tulist kurja ja püüdsin ikkagi ära arvata, kes parasjagu presidendipaari tervitab (sest pisikeses plaanis jooksis pilt intervjuu ajal siiski edasi). Surusin nina vastu ekraani ja sisisesin, aga palju sest kasu ei olnud: kõiki kutsutuid ju välimuse järgi ei tea, intervjuude ajal aga mõistagi külaliste nimesid kuulda ei lastud ja vaadata sai ka ainult hästi pisikeselt. Aga ma ei tahtnud ju ometi intervjuusid, tahtsin kätlemist!

Nüüd ei teagi ma, kas keskerakondlased tõepoolest boikoteerisid balli või ainult tundus see mulle, sest osa jäi ju nägemata. Kadri Simsonit nägin, aga Evelyn Seppa ei näinud - kas tõesti ei lubanud nagu tavaliselt Hundisilmal redutav Edgar tal sel aastal minna või ei leidunud sobivat kaaslast, igal aastal peab ju uus olema? Vilja Savisaar ja Heimar Lenk lubasid juba ennegi, et nemad ei tule, aga Marika Tuus, äkki hõljus tema üle ekraani mõnes vaimustavas krellroosas kleidikeses siiski presidendipaari eest läbi ilma minu nägemata? Võib vaid kujutleda, kui pettunud on kõik need daamid, kes kleidi, meigi ja soengu alla mitukümmend tuhat krooni magama panid, et ETV raatsiks neid justkui läbi seasilma näidata. Raisatud raha!

Eriti huvitatud olin ma Lotte Jürjendalist, kes eelmises aastal täiesti vapustavalt riides oli, no küll oleks vaadanud, mis tal tänavu seljas oli, aga, näed, ei lastud. Sest võib-olla nad on siiski Tarmo Kriisiga ära leppinud nagu Karisma ja Kilgas? Vähemasti nägin ära eelmise aasta suurüllataja Luisa Värgi tänavuse kleidi, tänu millele mul eile siiski lõpuks uni tuli, kuigi pahameel pole lahtunud tänaseni. - Ja mis oli hommikul ärgates mu esimene mõte? Luukas Ilves muidugi. Kas ta oli siis vastuvõtul, ja kui oli, siis kellega? Mäletate ju küll, enne vastuvõttu otsis teine endale interneti vahendusel kaaslast ja kogu eesti rahvas kaasati veebiväljaannete vahendusel selle leidmisse, aga kas lõpuks keegi leiti või mitte, see jäi mul selle pagana kuritahtliku ETV pärast teadmata.

Siinkohal ei saa ma siiski ütlemata jätta, et noore Ilvese kaaslase otsinguid põhiküsimuseks pidades unustas muidu üsna valvas Eesti ajakirjandus esitada küsimuse, miks peaks noor Ilves üleüldse sinna vastuvõtule kutsutud olema. Sinna palutakse ikka neid, kellel on teened Eesti riigi ees, aga Luukas Ilvese suured teod seisavad alles ees, me ei saa neiks ometigi pidada ajateenistuses olemist, mis muidugi kiitust väärib. Aga kas mäletate, et Rüütlite lapsed või lapselapsed oleks kunagi vastuvõtul käinud? No ei. Ei käinud ka Meride lapsed. Õigemini, Mart Meri on olnud küll, aga ikka teenete eest, mitte pereliikmena.

Kõige viimaks tahaksin pahandada kontserdi lavastajate peale, mis pole enam ETV süü. Kõik need muusikalised numbrid olid ju väga toredad, aga raam! Need lõvid - see oli ju lihtsalt kohutav. Midagi nii infantiilselt vabariigi aastapäeval näidata peaks lihtsalt häbi olema. Ma tõesti ei tea, mis meist nüüd muus maailmas arvatakse, aga kui meid eurost ilma jäetakse, siis võime kindlad olla, et kuuldused jaburusse kalduvast lõvilavastusest on jõudnud suurte ja vägevate kõrvu. Soovin nii teile ka endale, et mu silm riigi sünnipäeval iial enam midagi nii totrat vaatama ei peaks. Seda jama ei annaks ma andeks isegi mitte siis, kui oleksin kogu kätlemist näinud.