Värvin oma suvel mereveest ja päikesest heledaks pleekinud salgud otsustavalt tumedaks. Ei, see pole protest, põhjused on puhtalt praktilist ja esteetilist laadi. Kuigi – olla blond või mitte-blond võiks tänases Eestis paista kui poliitiline statement. Põhjamaine heledapäisus on pagulasdiskussioonis järsku tõusnud teemaks, veresegamise ähvardav oht muutnud rahutuks eesti rahvusliku alateadvuse.

Eestluse mütoloogias on hele veri ikka olnud tähendusrikas, seostub puhta tõu ja traditsioonide kaitsmisega, toob meelde nostalgilise külaõue vanaema juures, kus ikka heledapäised lapsed ringi jooksid. Kitzbergi Mari oli blond vastandina võõrale tumedale Tiinale, nagu oli kuidagi poolläbipaistev ja verelt hele ka eesti naise üks arhetüüpe Tammsaare Krõõt.

Kristiina Ojuland, rahvuspopulismi täht tänasel Eesti poliitmaastikul, ühendab huvitava kokkusattumusena endas vulgaarse idaeuroopa purgiblondiini imago rahvuslikult tõupuhta eesti heledapäisusega. Ojulandi blondi pea tähendus on võitluses pagulaste vastu ja eestluse eest vaieldamatult omandanud aarjaliku dimensiooni.

Blondi aarja rassi üleolekut rõhutas natside ideoloogia, mis seostas heledat verd germaani tõu muistse suurusega, kuid tõupuhtuse teemad olid aktuaalsed terves ennesõjaaegses Euroopas. Tõuteemadega seoses levisid muu hulgas naiste missi­võistlused. Kõlab ehk jõhkralt, ent naiste ilu kaaludes on kaudselt selgitatud kõige väärtuslikum geneetiline pagas tõu edasikestmiseks. Ka Eestis 1980ndate lõpus rahvusluse tõusulaines taaselustatud missivõistlused tõid esile ennekõike blonde kaunitare, väärtustades ehedat eestipärast ilu, mille täiuslikem kehastus oli kunagine esimiss Liis Tappo. Loomulik heledapäisus ongi maailmas üsna haruldane, mingite andmete järgi on loomulikke blonde vaid kaks protsenti kogu maailma rahvastikust. Baltikum, eriti Leedu on loomuliku blondi levila, nagu ka Skandinaavia ja põhjapoolne Mandri-Euroopa.
Mis võiks olla veel erutavam kui puhtuse maski taga peituv paharet, naisekehas paheline laps, kes äratab igas mehes keelatud pedofiilsed tunded ja võimaldab neid ka realiseerida.

Siiski, rahu! Meie tänavapildis ülekaalukas purgiblond on lihtsalt paljude naiste soov samastuda maailma seksikate ja ihaldusväärsetega, mitte mingi aarjalik tõutunnistus. See on noorte naiste instinktiivne soov signaliseerida oma seksuaalset valmidust ja vananevate naiste järjekordne surma eest põgenemise samm. Kuuldavasti on isegi katseliselt tõestatud, et mehed tõesti eelis­tavad blonde, nii et see pole ainult lendlause filmist „Gentlemen prefer blondes“ (1953), kus ühes peaosas esines ikooniline blond näitlejanna Marilyn Monroe. Blondi kultuurilise ülemvõimu rajaski 1930. aastatel ennekõike Hollywoodi filmitööstus ja seda pole suutnud kukutada ka aeg-ajalt maailma meedia- ja meelelahutustööstuse fookusse nihkunud tumedapäised kaunitarid nagu näiteks briti hertsoginna Catherine. Heledapäisust kui ideaali on ühendatud viljakuse ja headusega, ta on tagasi viidav küll inglite, küll Eeva ja ­Maarja Magdaleenani. Muinasjuttudes on head printsessid tavaliselt blondid ja kuri kuninganna tumedavereline. Lahked haldjad on blondid ja femme fatale brünett. Hele pea seostub ka kergemeelsuse, põnevate seikluste, odavuse ja prostituudiametiga. Blondi on peetud lihtsameelseks (kes ei teaks blondi-anekdoote) ja ligipääsetavaks. Blond on pealtnäha justkui süütu laps, sest lapseeas on heledapäisust rohkem kui täiskasvanueas. Ja mis võiks olla veel erutavam kui puhtuse maski taga peituv paharet, naisekehas paheline laps, kes äratab igas mehes keelatud pedofiilsed tunded ja võimaldab neid ka realiseerida.

Tänane blond tuleb enamasti siiski kemikaalipurgist, nii nagu kasutasid vesinikülihapendi abi nii Marilyn Monroe kui ka mitmed teised kuulsad blondid, nagu laulja Debbie Harry ehk Blondie ja Britney Spears.

Buduaarihõngulise Marilyni järel tuli arhetüüpne taltsutamatu blond, looduslaps Brigitte Bardot. Viimaste kümnendite „blond ambitsioon“ on teadagi piiridelõhkuja ja teerajaja Madonna. Võltsblond on kultuuri­ikoonina isegi jõulisem, sest tahtlik valik blondi kasuks on signaal seksuaalsest vabameelsusest ja avantürismist. Kohati on tänane blond popkultuuris siiski ka maskeraadi maiguga, õõnestades nii peavoolu blondi stereotüüpi.

Puhas meinstriim, rannavalve teleseriaali „Baywatch“ häbitu blond Pamela Anderson oma suure suu, suurte silmade, uhke juuksepahmaka ja megasuurendatud rinnapartiiga kehastas omamoodi blondiksolemise standardit alates 1990ndatest. Ega juhuslikult ei meenuta täispuhutavad kumminukud, mis on mõeldud meestele üksilduse peletamiseks, tüüpiliselt Pamelat. Valides lopsaka blondi, saab mees oma fantaasiates mõneks hetkekski olla natuke nagu Ron Jeremy, kuulsaim pornotäkk.

Ka Eesti filmis on oma ikoonilised blondid. Eve Kivi ja Ada Lundveri staaristaatust pole hilisemad kaunitarid suutnud kummutada. Paljude meeltesse on jätnud kustumatu jälje „Viimse reliikvia“ blond Agnes von Mönnikhusen, keda kehastas lätlanna Ingrida Andrina. Tänased blondid naiivitarid, ilmatüdrukud Grete Klein, Kairit Tuhkanen ja teised, jätkavad oma edukat tegevust kusagil paroodia piiri peal. Eesti popkultuuris panid 1990ndatel enne neid märgi maha tupemaali harrastanud blond Seksi-Kristi, pornotäheke Kristiina Bellanova ning maavillane meedialemmik, laps-naine ­Vändra-Aveli. Kunagi arutlesime ­kolleeg Kalev Kesküla­ga Kristiina Bellanova üle. Just välise laitmatu puhtuse, särava siira lapsenaeratuse ja pahelisuse kontrast oli elutundja Kalevi arvates Kristiina võlu.

Kui tagasi minna Eesti poliitikasse, siis blondid on ka enne Ojulandi ruulinud. Kui armeenia päritolu Anna-Maria Galojan oleks jäänud naturaalselt tumedaks, vaevalt oleks toimunud sellist irratsionaalset meediajahti. Lõppkokkuvõttes jäi Galojan ikkagi võitjaks, saavutades massiivse avalikkuse tähelepanu, mida ta ju alati ongi tahtnud. Ja kuigi mõni analüütik võib kuulutada Ojulandi pärast viimaseid ülesastumisi poliitiliseks laibaks, siis süüdimatutele blondidele tütarlastele antakse ju andeks! „Blonds have more fun!“ (ja siinkohal ma loomulikult ironiseerin).