Veatud lapsed, täiuslikud inimesed
“Sa ei tööta vastavalt oma võimetele!
Miks see viis miinusega on? Kui sa selle asja ümber teed, saame sellest
neljast siin tunnistusel lahti.” Tuttav jutt eliitkoolide kasvandikele?
Et kui sa vähegi pingutaksid, oleks su pilt autahvlil, teab õpetaja
hästi ja ema veel paremini. Ainult parim tulemus on üldse mingi
tulemus.
Eesti eliitkoolides on taas lõppenud esimeste
klasside sisseastumiskatsed ning selgunud tulemused: kuulsaimatesse koolidesse
on sisse saanud need, kes sooritasid katsed ilma ühegi veata. Ootelehele
on õnn jääda neil lastel (ja ennekõike vanematel), kes
tegid ühe vea! Ehk mõni veatu laps teisest linna otsast
loobub, ema lööb põnnama hommikuste liiklusummikute ees
kesklinnas või selgub, et vanaema polegi nõus iga päev last
lähivallast linna ja tagasi eskortima.
Ei hakka siin
süüdistama eliitkoole, need pakuvad head haridust ja kuna
tippkoolidesse on tahtjaid palju, on koolil õigus valida parimad. (Kivi
võib visata üksnes haridussüsteemi pihta: miks ei suudeta
ülejäänud koolides tagada sellist taset, et vanemad nendesse oma
lapsi rahuliku südamega panna tahaksid.) Parimast materjalist kasvavad
eliitkoolide suures konkurentsis tulevased “täiuslikud”
inimesed, kellest võib aga saada nii probleem endale kui teistele. Ja
mis kõige hullem: elu on näidanud, et veatud
võivad hilisemas edukuses alla jääda kunagistele
luhvtikuttidele, poistele ja tüdrukutele, kellel oli aega suhelda ja kes
meeldivad inimestele, kuna on lahedad ega sunni teisi pidevalt pingutama.
Veatust kultiveeriv kool polegi siis vahel parim stardipakk elu
võidujooksule vaid võib luua aluse hilisemale väga levinud
hädale – perfektsionismile. Kes ei tunneks väsitavaid inimesi,
kelle jaoks miski, mida nad ise või teised teevad, pole kunagi
küllalt hea. Kritiseerijaid, kes teavad, kuidas asjad peaksid olema, aga
ei tee kunagi midagi, kuna on seadnud oma standardid kosmilistesse
kõrgustesse. Soorituspainetest tigedaid tegelasi, kelle ümbrusest
inimesed põgenevad, kuigi nad on kõikidelt formaalsetelt
kriteeriumidelt eeskujulikud.
Eesti ühiskonna norm on
kapitalismi algfaasile iseloomulik soorituskesksus. Veatu sooritus
(ennekõike töös ja avalikus tegevuses, aga ka suhetes) on see,
mis eristab edukamad teistest ja tundub otseteena elu edetabelitesse, kus
üldsuse jaoks võib terendada automaatne õnn.
Samas, inimene võib olla rikas ja edukas, aga kuna ta ideaalid enda ja
teiste ning oma saavutuste suhtes on kättesaamatud, vaevab teda igavene
rahutus ja pinge. Kui mingi sooritus perfektsionisti paljudest
ettevõtmistest pole sajaprotsendiline, on see tema jaoks lihtsalt viga.
Hirm keskpärasuse ja läbikukkumise ees painab
täiuslikkusetaotlejaid nii, et paljud asjad jäävad tegemata ja
edu, milleks otsekui kõik eeldused olemas, saavutamata.
Täiuslikkusetaotlus hõlmab ka suhteid, kuid perfektsionisti
sisemine deemon teab, et ebatäiuslikke suhteid pole mõtet viljelda:
tulemuseks on üksildus või formaalsed suhted.
Kui me
räägime moehaigusest depressioonist, siis ei pea vist üle
seletama, et pidevalt läbikukkumist kartev ja pinges tegelane on väga
tõenäoliselt ka ülemaailmse prozaciklubi liige või
otsib abi teraapiast.
Perfektsionism on õpitud hoiakute,
uskumuste ja käitumisviiside kogum, ja mitte saatus.
Eliitkool
kui koht, kus vormitakse veatust lapsest pidevalt paremuse poole pürgiv
isiksus, on enesega puntras täiuslikkusetaotlejate tõulava. Nii
tasuks lapsevanematel mõelda, kas oma laps
sellele okkalisele teekonnale saata või mitte. Võib-olla kujuneb
tast kuskil vähem-mainekas, kuid rahulikuma vaimuga keskkonnas hoopis
parem inimene, kes enesepiitsutamise kunsti, enesekriitika ja
ööpäevaringse läbilöögivõime asemel
õpib juba lapseeas hästi suhtlema ja elust rõõmu
tundma.