Veganmeeste vaikne ja võimas protest loomade tapmise ja söömise vastu

Viimasel ajal kirjutatakse meedias üha enam veganlusest. Enamikus kajastustes ja ka tavateadmises seostub veganlus aga endiselt eelkõige toidu ja tervisega: veganlusest räägitakse kui toiduvalikust või dieedist ning seda nähakse elustiilina. Sellised käsitlused ei jõua veganluse tegeliku tuumani.

Mõtestades veganlust vaid toitumisviisi või elustiilina, taandub see mõne inimese isiklikuks eelistuseks. Veganluse saab niimoodi kõrvale jätta kui nišinähtuse, mida ei pea tõsiselt võtma. Eesti ühiskonnas on veganlusel ja veganitel endiselt pigem negatiivne kuvand. Paljude jaoks tunduvad veganid ekstreemsed, naiivsed, ebaratsionaalsed või liiga emotsionaalsed inimesed, kes suruvad teistele oma valikuid ja eluviisi peale. Kui aga vaadata veganlust millegi enama kui isiklik toiduvaliku ja elustiilina, siis avaldub selle sügavam olemus ning potentsiaal.

Veganlus on tegelikult vaikne, kuid võimas protesti vorm. See on eelkõige protest teiste elusolendite vastu suunatud institutsionaalse vägivalla ning ökoloogiliselt jätkusuutmatu eluviisi vastu praeguse kliima­kriisi kontekstis. Igal aastal tapetakse maailmas inimeste toiduks 56 miljardit maismaalooma. 55 protsenti planeedi mageveest ning 83 protsenti põllumaast kasutatakse liha- ja piimatoodete tootmiseks. Loobudes kõigest loomsest, esitavad veganid põhimõttelisi küsimusi selle kohta, kuidas me teisi loomi ja meie kõigi ühist elukeskkonda kohtleme. Selles protestis osalevad inimesed – veganid – on aktivistid. Täpsemalt on nad argi- või mikroaktivistid, kes oma igapäevaelu ja -tegevuste kaudu vaidlustavad sotsiaalset normi, mille kohaselt loomade massiline väärkohtlemine ja tapmine on vajalik ja paratamatu osa inimene olemisest, samuti ühiskonna alustala olukorras, kus selleks puudub tegelik vajadus.

Kuidas väljendub veganlus kui protest ja aktivism? Seda aitavad mõista veganite endi kogemused ja arvamused. Korraldan Helsingi Ülikoolis uurimust, mille raames intervjueerisin kokku ligi 60 veganmeest Eestis ja Soomes, kes rääkisid, miks nad veganiks hakkasid ning mida veganina elamine nende jaoks tähendab. Järgnevad mõtted eri elualadel tegutsevatelt veganmeestelt Eestis aitavad mõista veganluse neid tahke, mis ei puuduta vaid toiduvalikut. Veganiks hakkamine pani mehi märkama, kuidas loomade kasutamine inimeste heaoluks on ühiskonnas iseenesestmõistetav. See tähendab, et neil, kes seda teha ei soovi, tuleb teha mõningaid lisapingutusi: „Tegelikult on veganlus praeguses ühiskonnas ikkagi mõnes mõttes nagu statement. Sest meil on võimalus loomi kasutada ja meil oleks lihtsam seda teha. Ja kasutada neid nii palju, kui saab. Peame natuke vaeva nägema, et neid mitte kasutada.“

Veganmehi häiris, et inimesi, kes püüavad lõpetada loomade vastu suunatud massilist vägivalda, nähakse ühiskonnas hälbivatena. Leiti, et oma valikuid peaksid õigustama hoopiski need, kes loomi tarbivad: „Sa pead kaitsma end selle pärast, et sa ei ole loomade tapmise poolt? Ma pean sihukese asja pärast ennast kuidagi õigustama? Sinu arvates, kes sa ei ole vegan, on loomade tapmine normaalne, mina arvan, et see ei ole normaalne. Miks mina pean tõestama, et see ei ole normaalne?“ Veganluse kui igapäevase eluviisi kaudu püüti minimeerida negatiivset mõju teistele elusolenditele ning planeedile: „Lihast loobumine ja üldse loomsest toidust loobumine on kõige suurem samm, mille üks indiviid saab võtta selleks, et planeedi n-ö reostuskoormust vähendada. Kõik teised asjad – et sõidan jalgrattaga või kannan ökoriideid – need on kordades väiksema kaaluga.“

Lisaks vegantoidu söömisele võib argiaktivismiks pidada näiteks igapäevavestlusi pere, sõprade ja kolleegidega. Vastupidi levinud naljale „Kuidas saada teada, kas keegi on vegan? Ta kuulutab seda sulle ise!“ ei soovi paljud mehed veganluse temaatikat vestlustes teistega ise tõstatada ning räägivad sellest pigem vaid siis, kui keegi otse küsib. Pigem püüti olla vaikseks positiivseks eeskujuks. Tihti tehti seda vegantoidu tutvustamise kaudu ning tunti rõõmu, kui see inimestele maitses. „Ma korraldan kodus väikseid õhtusööke, kuhu kutsun mõned sõbrad ja mõned vähem tuttavad, ja seal on vegantoit. Ma ei tee mingit suurt reklaami, et tulge sööge vegantoitu, vaid lihtsalt pakun seda. Mingis mõttes on see aktivism.“ Üks teine veganmees aga räägib, et veganlus on tulnud jutuks kõige rohkem just siis, kui käsil on olnud grillimine. „Võibolla ma ise ka põhjustan seda natuke, sest ma annan kõigile õhinal seda ja teist maitsta ja proovida.“ Ta meenutab, kuidas ta gurmaanist jahimehele spetsiaalselt taimseid sojakotlette valmistas ja maitsta andis. „Noh, kuidas maitseb?“ – „Kuule, päris hea on isegi!“ Ma mõtlesin, et jess!“

Veganlus on saanud uurimuse jaoks intervjueeritud meeste igapäevaelu lahutamatuks osaks ning tagasiteed ei nähta. Veganiks hakkamist pidasid nad oluliseks ja positiivseks muudatuseks oma elus. Meeste sõnul ei võtnud see neilt midagi ära, vaid andis hoopiski palju juurde. Teisi elusolendeid vääriti kohtlevast süsteemist välja astumine mõjus positiivselt enesekuvandile. Tunti rõõmu selle üle, et oma eetilised tõekspidamised ja praktiline igapäevaelu on viidud kooskõlla. Mitmel puhul suurendas veganiks hakkamine meeste üldist empaatiavõimet ja hoolivust. Leiti, et veganlus on õige asi, sest pole loogiline ega õigustatud, et inimene peab kedagi tapma ja sööma. Emotsioonidest ja tunnetest rääkides pandi tähele, et pärast otsust veganiks hakata lisandus empaatiavõimet. Tunnetati ennast südamlikumana. „Tundsin palju rohkem hoolivust ja armastust, eriti loomade suhtes.“

Üha sagedamini tähendab veganlus inimeste ja loomade vaheliste suhete, inimene olemise ja olemasoleva ühiskonnakorralduse radikaalset ümbermõtestamist. Veganite arvates on loomsest loobumine praegusel ökoloogilise kriisi ajastul vältimatu samm ning ka üks võimsamaid lahendusi kliimamuutuse vähendamiseks. Samuti võib see tuua positiivseid muudatusi veganiks hakanute eludesse.

(Artiklis esitatud tsitaate on loetavuse huvides toimetatud.)

.