Vene värgist kõrini
"Kuidas on teil vene küsimusega?" pärib välismaa ajakirjanik Eestis või Eesti ajakirjanik riigiametnikult. "Ei ole meil vene küsimust, meil on integratsioon!" vastab talle ametnik. Kas keegi on seda looma oma ihusilmaga näinud? Öeldakse integratsioon, aga mõeldakse - assimilatsioon, ütleb üks mu tuttav.
Mõtlesin ühel päeval kokkul lugeda, kui palju jooksvaid uudiseid on Eestis seotud Venemaaga. Tegelikult on see juba täitsa ära tüüdanud - nii kui Venemaal mõni hiir piiksatab, provintsileht kiiksatab, nii järgneb sellele Eestis üldrahvalik arutelu. Võetakse poose, ollakse aina teravmeelsemad ja teravkeelsemad. Nõutakse kõike, kaasa arvatud Venemaa kohest kapituleerumist. Suur osa Eesti ühiskondlikust arutelust keerlebki vene küsimuse ümber. See on meie kõige tähtsam rahvusliku identiteedi pidepunkt. Kas me suudamegi ennast kehtestada ainult "teisele" vastandumise kaudu?
Pikka aega räägiti Euroopas multikultuursusest, nüüd on selgunud, et see kontseptsioon siiski ei vea välja. Ühtse multikultuurse ühiskonna asemele pakutakse nüüd sellist, kus rahvuskillud säilitavad oma identiteedi ja elavad toredasti kõrvuti. See näitab meile, et nii multikultuursus kui ka integratsioon on kõigest teooriad, mis võivad ühel hetkel osutuda kasutuks või vananeda.
Ühesõnaga - mida aeg edasi, seda enam mulle tundub, et rahvussuhete riiklik ja programmiline tüürimine on peaaegu võimatu tegevus. Maailm on liiga keeruline ja protsessid nii mitmekihilised, et programmidesse ei mahu. Eestlaslikust "kiirusest" annab aimu ka see, et ligi kaks aastat pärast pronksiööd jõudis ETV2 kanalil eetrisse esimene venekeelne ühiskondlik-poliitiline väitlussaade "Vandekohus", mille üks saatejuhte on Eesti Ekspressi ajakirjanik Viktoria Ladõnskaja.
Samal ajal toimib elu omasoodu ja igaüks otsib endale paremat kohta päikese all. Eesti lauluvõistlused, talendijahid, telešõud, igasugused missivõistlused - need ei saa enam läbi venekeelsete osalejateta. Noored venelased võtavad eesti kultuurist ja meelelahutuskultuurist loomulikult ja enesestmõistetavalt oma osa ilma mingi kompleksita. Otse vastupidi, tavaliselt on nad särtsakamad ja säravamad kui eestlased ja jõuavad vilkalt finaali. Iga pool saavad eesti- ja venekeelsed inimesed normaalselt asju ajada - saunas, poes, pangas ja polikliinikus. Niikaua, kuni üheskoos igapäevaseid asju lahendame, mis ei ole ei eestlaste ega venelaste, vaid üldinimlikud nagu kõikjal maailmas, on kõik korras. Kui aga hakkame oma keeles "põhimõttelisi" asju lahendama, on kohe tüli majas.
Marju Lauristin on öelnud, et intelligentsetel venelastel on kõrini, et nendega ainult vene asjast räägitakse. Seesama "jedosta" vene värgist on paljudel eestlastel. Kui neil on kõrini ja meil on kõrini, siis lõpetame selle jahumise ometi ükskord ära. Kõrini on sellest lõputust "vene värgist". Tegeleme mõnda aega oma asjadega. Ja elame tavalist elu.
