Venemaa on fašismi sünnitaja
Viimasel ajal on vene ajakirjandus eestlasi jõuliselt fašistideks sõimanud. Ühest küljest vana laul, ent sellel auhinnalisel medalil on teinegi pool.
Aeg-ajalt - kui Venemaa parajasti naaberriikidega ei sõdi või neid otseselt ei ähvarda - kiputakse sealt tulev poliitiline oht ning ebastabiilsus unustama ning mõtlema vaid majanduslikes kategooriates. Või kuidas muudmoodi nimetada kodumaisesse ajakirjandusse paisatud uuringut, mille kohaselt enamus eestimaalastest sooviks plastilisemat suhtumist Venemaasse, pehmemat ning järeleandlikumat poliitikat ning poliitiliste küsimuste asemel rohkem majanduslikele tähelepanu pööramist.
Ja seda, pange tähele, ajal, mil ei möödu mõnda päevagi, mil Moskvas ei põletataks kas Eesti lippe, ei kaagutataks pronkssõdurist kui fašismivastase võitluse sümbolist või riigiduuma liikmed ei sõimaks fašistideks hoopistükkis kõiki eestlasi. Seda viimast, tõsi küll, mäletame juba nõuka-ajast. Kellele toona (eriti provintsi)Venemaal käinutest poleks hõigatud: „Eh jobannõi fašist!" - ja küsitud lonksu.
Kui fašismi formaalne mõiste (Mussolini võitlusliit, Fascio de Combattimento) kõrvale jätte ning keskenduda venelikule fašismikäsitlusele, võib julgelt öelda, et hetkel kõige fašistlikum riik Euroopas on Venemaa ise. Putini laubal helendav haakrist tuleb kord korralt järjest rohkem nähtavale.
Teatavasti on venelased terminit ise ka kõige rohkem väänanud. Kogu pika nõuka-aja vältel kujunes välja kinnitamata reegel, et seda sõna kasutas punapropaganda absoluutselt kõigi nähtuste vastu, mis süsteemiga ei sobinud või mida oli vaja vastaliseks kuulutada või vaenlasena käsitleda. Tulles tagasi N. Liidu väikerahvuste sõimamise juurde, siis oma pangetäie rooja said peale eestlaste teisedki.
Fašiste, reeturlikke lurjuseid, oli kõikjal, ainult mitte Venelaste endi seas, mõni üksik dissident ehk välja arvata - ning ka seda käsitleti kui reeglit kinnitavat erandit. Ka Vlassovi armeesse ülekaranud võisid tähendada küll „eksiteele viidud tüüpe", „fašistlike lurjuste poolt kõrvalekallutatuid", kuid mitte iialgi Vene rahva ühtlast ja auväärset tervikut. Käis ju „ülemeelitaja kohta" ka kujukas kirjanduslik termin, kasutatud nii nõukogude proosas kui ka filmikunstis: „Keelel on tal mesi, aga südamel sakslaste mürk!"
Kui aga meenutada, mida nõuka leksikas „fašism" tähendas, tulevad meelde sõnad „terror", „suuršovinism", „totalitarism", „sallimatus", „rassism" jne. Mis omakorda tähendab, et meie Liiduke oli selle kraadiklaasi järgi kõige ehtsamaks fašismipalaviku käes vähkrevaks riigiks kogu maailmas, vähemalt eeskujuks paljudele hulluksläinud diktaatoritele Maost alates, Pol Pothi jt lõpetades.
Kui kasutada venelaste eneste lähenemisnurka ja süüdistusmoodulit fašismi asjus, võib julgelt väita, et see moodustis puhkes seal tunduvalt varem õide kui mujal maailmas. Hällikiigutajaks on reeglina peetud Vene mustasaajaliste pealikku Vladimir Puriškevitšit - 1905. aasta revolutsioonisegadustes nägi ilmavalgust Vene Rahva Liit, mille üht äärmusparempoolset, karmile sõjaväedistsipliinile allutatud ning relvastatud osa võib julgelt pidada hilisema itaalia ja saksa fašismi hällikiigutajaks.
Kõik omadused klapivad: aristokraatia ja traditsioonid saadeti kuradile, intelligentides nähti surmavaenlast, parlamenti peeti ohtlikuks ning kasutuks mänguks. Lisaks kuulutati, et enamuste hädade peapõhjus on juudid. Muuseas, Venemaal on juutide tagakiusamist harrastatud vanast ajast saati - nagu Euroopaski algul usulistel põhjustel, hiljem aga mugava „vaenlase kuju" otsinguil. Ent Venemaal, nagu ikka, võtsid ka siis kõik asjad kohe sisse absurdse hoo ja hullud tuurid. Nagu hiljem Saksamaal, peeti XX sajandi alguse Vene mustasajaliste seas tuliseid dialooge teemal, kas parem oleks juudid hävitada või lihtsalt igaveseks asumisele saata. Ka pogromme olid nad osavad korraldama - tõsi küll, puudu jäi saksa täpsusest, seeasemel tolgendati lihtsalt mööda turge ja tapeti ettejuhtuvaid kongus ninaga kodanikke.
Vene Rahva Liidu mitmed tegelased põgenesid peale bolševistlikku revolutsiooni Saksamaale, kust neist said olulised natsionaalsotsialistide toetajad. Ian Kershaw kirjutab oma Hitleri monograafias (äsja ilmunud kirjastuses Varrak) ühe säherduse isanda rektsiooni hullunud Hitleri kõnet kuulates: vene fašist oli hardusest, liigutusest ja õige tee äratundmisest valanud õlllesaalikoosolekul ämbritäie õnnepisaraid. Miks ka mitte - Venemaalt tõuke saanud maailmavaade elas Saksas edasi!
Kindlasti oleks asjakohane meenutada ka kahte vene füürerit - Anastass Vonsjatskit ja Konstantin Rodzajevskit. Mõlemad kuulusid vene revolutsiooniliste emigrantide kirjusse ja koledasse perre, esimene neist toimetas edukalt USA-s, teine aga koguni Mandžuurias. Mandžuurias kaasnes vormile ja natsistlikule auandmisele ka oma ajakirjandus ning tõhusad teod - juudipoodide lõhkumine, sünagoogide põletamine jne.
Tänase Veenemaa poliitilisi peateemasid on samuti fašism. Tohutu hulk fašistlikke liikumisi on saanud oma tõelise hoo sisse just Putini ajal. Ühtsed univormid, radikaalne ajakirjandus, kraapsu tegemine Hitleri (aga ka Stalini) portreede ees, ihukarvu püstiajavad programmid, millest nii mõnigi näeb ette Balti riikide vallutamist, kohalike elanike mõrvamist või küüditamist.
Huvitav on sealjuures tõik, et kui sise-Venemaal on tulnud viimasel ajal ette Vene demokraatide riismetest koosneva ühenduse Jabloko kanideerimise keelamist, pole Putin fašistide toimetamisest välja teinud - vastuoksa. Fašismi tõus Venemaal on Vladimirile vägagi mokkamööda, „üks füürer, üks riik üks rahvas" poliitika laseb tal ennast päev päevalt järjest rohkem kehtestada. Eks meenuta Vene presidendi noorteorganisatsioonidki Hitlerjugendit.
Ka vene ajakirjandus on fašistlik. Tasub vaid korraks vaadata mõnelt Vene kanalilt mõnd propagandasaadet, kus oma marurahvuslikku hullust ajab hr Dugin - ning mõne minutiga on selge, et olukord meie vaatevinklist muutub iga kuuga järjest halvaendelisemaks.
Nii saavad eestlastest „fašistid", kusjuures nimeandjateks on sellelaadsete organisatoorsete väärtuste tõelised kandjad.
Vaadates ajalugu pole mõtet arvata, et pehmem suhtumine „vene liinil" meid miskitmoodi suhetes selle porisrähkleva naabermaaga kuidagi aitab. Järelandmistega võib pälvida küll kiitva sõnapaari „tubli poiss", ent igale taanduvale sammule järgneb Venemaa pealetükkiv astumine.
Suht äsja vestlesin Venemaise fašismi teemadel ka Vaapo Vaheriga, kes on antud küsimust ajalehes KesKus korduvalt valgustanud.
Tahakski nüüd Vaapoga Duginile ja Limonovile sõbramehelikult öelda, et termin „fašism" tähendab midagi küll lihtsa venelase jaoks, ent selline süüdistus Eesti aadressil tundub eurooplase kõrvadele õigustatult absurdne. Võtke, mehed, kahe peale paar liitrit viina ja mõelge välja midagi moodsamat - nagu tegid ameeriklsed sõna „terrorist" juurutamisel. On ehk rohkem kasu.
Ja äkki on nii uus sedastus napakas, et ka eestlastel kaob isu võtta suhetes Venemaaga üle pehmem liin.
