Homme tähistame võidupüha. Ega me suurt mõtle enam, et millist võitu ja kelle üle täpselt tähistatakse. Baltisaksa parunite “landesveeri” purustamine Võnnu all on muundunud üheks abstraktseks Võiduks, mille tähistamine annab põhjust militaarset musklit näidata. Põhiline on aga see, et võidupüha kui riikliku püha olemasolu annab vaba päeva enne jaani. Naljakas, aga just see asjaolu oli 1934. aastal Riigikogus peetud arutlustel veenvaimaks argumendiks, mis pani rahvasaadikud hääletama uue riigipüha poolt. Kuid asjal oli ka varjatud poliitiline tagamõte.

1934. aasta esimene pool oli täis pidulikke askeldusi. Kindral Laidoner tähistas 12. veebruaril oma 50 aasta juubelit. Järgnes riigivanem Konstantin Pätsi 60 aasta juubel 23. veebruaril. See olnud nii vägev pidu, et varjutanud isegi järgmisel päeval tähistatud vabariigi aastapäeva.

12. märtsil toimus riigipööre. Juubilarid Päts ja Laidoner haarasid võimu üllal eesmärgil – nad pidid seda ­tegema, et võimu ei haaraks vabadus­sõ­jalased. Tagantjärele võiks kahtlustada, et kogu see kärts ja mürts, mis kõlas tolle ­aasta veebruaris juubilaride Pätsi ja Laidoneri auks, pidi rahvast lepi­tama märtsis ­toimuva riigi­pöördega. ­Avalikkus võttis omaks, et võimutäiuse haarasid inimesed, kellele mõni nädal varem oli hosiannat lauldud. Juuni algul tuli uus tähtis püha – rahvuslipu 50. aastapäev, mille kaksikvalitsejad Päts ja Laidoner sajaprotsendiliselt ja veel natuke üle oma suure patriotismuse rõhutamiseks ära kasutasid.

15.–17. juunil toimusid esimesed Eesti mängud. Üldiselt oli see mõeldud suure spordipeona (kergejõustik, maadlus, jalgpall), kuid mitte ainult – luuletaja Visnapuu oli kirjutanud näitemängu, mida vabas õhus suurte rahvamasside osalusel ette kanti. Tänapäeva mõistes oli tegemist suvelavastusega, kus mängiti muistset vabadust ja uljaid idaviikingeid. Ja siis tuli kulminatsioonina 23. juuni võidupüha. Tol aastal siis esimest korda.

Saksa Landeswehri vastu saavutatud võit Võnnu lähistel seondub Laidoneriga. Sakslaste vastu minek oli tema otsus, millele ta ei taotlenud valitsuse ega riigikogu heakskiitu. See oli Laidoneri sõjakäik. Selle ettevõtmise vastu oli 1919. aastal kõige enam ei keegi muu kui Konstantin Päts. Tema oli arvamusel, et Põhja-Lätis toimuv ongi ainult lätlaste asi ja eesti sõduritel pole sinna asja.

1934. aastaks oli Pätsi kunagine hoiak ilusasti ära unustatud. Avalikkusele sisendati mõtet, et Laidoner ja Päts andsid 1919. aasta juunis sakslastele koos vastu nina. 1934. aastal nad kordasid seda heategu, andes seekord pasunasse vapsidele. Kes olnud sakslaste käsilased.

Teise maailmasõja ajal, kui teostus järjekordne Saksa okupatsioon, ei osatud võidu­pühaga midagi ette võtta. Moka otsast öeldi, et sakslaste ja eestlaste ­kokkuminek Võnnu all olnud traagiline arusaamatus. Vene bolševike vastu sõdinud relvavendade ühine viga.

Sellised lood on meie võidupühaga.

Head Laidoneri ja Pätsi päeva, kaasmaalased!