Võitlesin õigusega ja õigus võitis

Tõlkija Märt Milter tutvustab kirjanik John Grishamit, kellel pole mitte lugejad, vaid fännid.

Pealkiri pärineb Clashi laulust. Rock-staar on ka 48aastane John Grisham: ta os­kab raamatuid müüa nii nagu Ma­don­­na plaate. Tal ei ole lugejad, vaid fännid. Kir­jas­ta­mistööstuses ei teatud varem sellist ju­hust: 1991 polnud keegi Mississippi ad­vo­kaa­dist kuul­nudki, 1992–93 hindas Forbes te­ma tee­nistust juba 25 miljonile dollarile ja pai­gutas ta meelelahutajate Top 40s 31. ko­ha­le, Clint East­woodi ja Dustin Hoffmani va­he­le. Esi­mesi raamatuid The Firm, Pelican Brief, A Time To Kill ja The Client osteti igaüht ainuüksi USAs üle 10 miljoni eksemp­lari, kolm neist tehti üheainsa aastaga fil­mi­deks. “Peli­kani memorandumis” osalemise soo­vi avaldas Julia Roberts ja Grisham kirjutas selle lõpuni juba Robertsit ette kujutades.

Universal Pictures maksis The Cham­­ber’i ekraniseeringuõiguste eest 3,5 miljonit en­ne, kui Grisham oleks jõudnud kirjutada sõ­na­gi. Filmiks tehti Rainmaker ja origi­naal­stsenaarium Gingerbread Man, prae­gu fil­mitakse John Cusackiga Runaway Jury’ I>t. Grishami värskeim romaan The Summons, mis pärast kahte eelmist, veidi teistsugust jälle pajatas advokaatidest, läks loomulikult taas USAs esikohale.

Kuidas pääses Grisham megaautorite üli­pi­sikesse klubisse Tom Clancy, Stephen Kin­gi ja Michael Crichtoni kõrvale? Kriiti­kud ei suuda seda mõista. “Kirjutatud haara­va­te Ameerika koomiksite traditsioonide ko­ha­selt,” mõnitavad nad. Isegi Grishami austajatel on tema triki seletamisega raskusi. “Kui ma teaks vastust, oleks kõikide minu klien­tide raamatud bestsellerid,” lausub tema agent.

Grishami arvates suurt saladust pole. Ini­me­sed olid väsinud 80ndate seksi & poes­käi­mi­se romaanidest. “Turul oli niðð uue noore meessoost põnevuskirjaniku tarvis ja minu ajastus osutus täiuslikuks,” pakub ta. Kir­jas­ta­jad peavad oluliseks Grishami ebatavaliselt laia sihtgruppi. Mehed loevad Clancyt, naised Daniella Steele’i, kuid mõlemad loevad Grishamit. Tema raamatutes on nii vähe sek­si, et lapsed ja nende vanemad kingivad neid üksteisele.

Veel tähtsam on see, et ta on tabanud ära jänkide seadusejumaldamise. Teleris on edu nautinud LA Law, Ally McBeal, Practice, Ed ja ööpäevaringne Court TV. Ameerikla­sed annavad kohtusse oma arste, advokaate ja isegi vanemaid. Grishami arvates ulatub see tagasi konstitutsiooniaegadesse: “Meil on ju need kõiksugu õigused. Nii et kui keegi tun­neb, et tema õigusi rikutakse, annab ta teise kohtusse.”

Grishami raamatuid võrreldes hakkab ko­he silma, et nende peategelased on üksikud, prin­tsiipidega advokaadid, tavaliselt noored ja/või kogenematud. Enamik kirjanikke kirt­su­tab sõ­na “valem” kuuldes nina, kuid mitte Gris­ham. Ta on ennekõike John Grisham, Inci pre­si­dent, ärimees, mitte kirjanik. Kü­si­ge te­malt raa­matute tähenduste kohta ja vastu­sed on na­pisõnalised. Mainige aga raha ja ta vu­ristab tei­le komakoha täpsusega ette lepin­gu­­te de­tai­lid (dollar pehmete kaante pealt, kõ­va­kaa­ne­lis­te puhul rohkem). Grisha­mit häi­rib tema avalik­kuses mainitav varanduse num­ber see­pärast, et see on liiga väike. ome­ti ei julge ta tegelikku summat nimetada, sest kar­dab 80ndate algu­ses sündinud poja ja tütre röövimist.

“See pole kunst, tõsine kirjandus. Minu stiil on väga lihtne, ma jõuan punktist A punk­ti B. Ma ei oska kirjutada nii hästi kui mõ­ned; minu talent peitub heade advo­kaa­di­lugude väljamõtlemises,” tunnistab mees, kes vihkab raamatute jaoks mingi spetsiaalse uuri­mistöö tegemist.

Grisham paneb alati kirja 45-küljelise ka­va, iga peatüki kohta kahelõigulise täpse kirjelduse. Kui ta arvab, et lool pole massipo­tent­siaali, jätab ta selle pigem kirjutamata.

Päratutest müüginumbritest ja eralennu­kist hoolimata pole Grisham veetnud kümmet päe­vagi väljaspool lõunaosariike. John Gris­ham sündis 1955 Arkansases. Kaks kon­servatiiv­set baptisti ja nende viis last rändasid töö otsingul tihti mööda lõunat. John osutus pii­sa­valt nutikaks, et pääseda juurat õppima.

Grisham on käinud Valges Majas Pelican Brief’i eraseansil, Bill ja Hillary kõrval popkor­ni söömas. Selgus, et nagu kõik arkans­as­la­sed, nii ka Grisham ja Clinton on mingitpidi sugulased. Ta elab kauni lapsepõlvearmastu­se Reneega Mississippis 70aakrilises talus. Kir­jutab varahommikust pärastlõunani, see­jä­rel sõidab traktoriga või mängib pesapalli. John Grisham võib teha, mida tahab – tal on roh­kem raha kui mõnel Ida-Euroopa riigil.

“Time To Kill” (1989,
“Aeg tappa”, Kupar)
“Firm” (1991,
“Firma”, Ersen)
“Pelican Brief” (1992)
“Client” (1993)
“Chamber” (1994)
“Rainmaker” (1995 “Vihmameister”, Varrak)
“Runaway Jury” (1996 “Isepäine vandekogu”, Varrak)
“Partner” (1997)
“Street Lawyer” (1998, “Aguliadvokaat”, Varrak)
“Testament” (1999)
“Brethren” (2000)
“Painted House” (2001)
“Skipping Christmas” (2001)
“Summons” (2002)