EE30: Noor naine, kelle hinge ja keha reklaamivaid plakateid "Soul & Body" on terve linn täis kleebitud, väljub tumesinisest BMW-st, õlgadel tume naaritsakasukas ja käes mobiiltelefon. Ta siseneb maitsekasse kontorisse, mille üks sein on kaetud tema hiigelportreedega. Beatrice pakub Aafrika teed. Lugu ilmus 5. märtsil 1993.

Terve Tallinn oli 1993. aasta kevadel Beatrice aktifotodega reklaame täis kleebitud. Tundmatust neiust sai hetkega staar, kelle alasti keha oli tolle aja kõige kallimal, olulisemal ja magusamal reklaamipinnal – Eesti Ekspressi esikaanel. Aeg näitas, et Beatrice polnud juhuslik komeet, vaid hele täht, mis tänase päevani seltskonnalehekülgedel särab.

Ühtlasi lõi Beatrice uue iluideaali – stilistide ja disainerite poolt sätitud, sponsorite poolt kinni makstud. See oli uue ilu sümbol.

Priit Hõbemägi, veebruar 2019.

Üleöö on Beatrice, kellest eile veel keegi midagi ei teadnud, Tallinna kõige vaadatum nägu. Ta ei reklaami mitte midagi peale iseenda. Ta ei kanna õlgadel kasukaid, mis talle ei kuulu. Tema ainus tegevus on poseerida fotodel, mis näitavad teda nii, nagu ta ise tahab. Hiljem võib seda nimetada kunstiks, kitshiks või performanceks, aga see pole enam tähtis.

Kui raha jätkub, siis on kõik lihtne. Tuleb osta Wenngreni firmalt kõik kolmeküljelised kuulutusetulbad, lisaks uued ameerikalikud "billboardid" suurte autoteede ääres ning katta need väga heade kujundajate ja fotograafide poolt tehtud piltidega.

HING JA KEHA: Reklaam Eesti Ekspressi esikaanel 19. märtsil 1993.
Foto: Sergei Maslov


Ei, see on mu pärisnimi. Ema ja isa valisid selle Dante järgi. Ma uurisin välja, et see tähendab "õnne toov".

Kas Te olete kunstnik?


Kui inimesed minult küsivad, kas ma olen kunstnik, siis ma ei saa jaatavalt vastata.

Olin alles alaealine, kui hak­kasin Kunstnike Liidus poseeri­ma. Esimest korda lahti riietudes ja poodiumile tõustes mõtlesin, kuidas suhtuda meestesse, kes mind vahtisid. Otsustasin, et suhtun endasse kui esemesse, mida nad joonistavad, olgu selleks näiteks "teekann".

Ka kunstiüliõpilased mäleta­vad Teid.


Hiljem töötasin modellina Kunsti­instituudis. Kuna ma polnud veel 16-aastane, siis käisin seal oma ema passiga. Kolm aastat po­seerisin maalijatele ja skulptori­tele. Alasti poseerimise eest maksti kolm rubla tunnis ja sellepärast püüdsin riides poseerimist välti­da. Tol ajal loobusin mõttest hakata kunsti õppima.

Kuid ma joonistasin siiski ning mõnda aega pärast tütre sündi elatusin oma sürrea­listlike akvarellide müümisest komisjonikaupluses.

Miks Te ei valinud mannekee­ni karjääri?


1988. aastal lasin endast teha proovifotod ühe Moskva mannekeenikonkursi jaoks, kuid mingit edu ma seal ei saavutanud. Ja üldse seadsid fotograafid koostööle teatud laadi omakasupüüdlikke tingimusi, millega ma nõus polnud. 1990. aastal otsustasin haka­ta pildistama seda, mida ise ta­han. Ma ei tahtnud enam olla lihtsalt modell. Järgmisel aastal andsin oma kulu ja kirjadega väl­ja oma esimese albumi "Beatri­ce".

Mõned Teie fotod on vaga erootilised. Kas Teie jaoks eksisteerib mingi piir, millest Te Ole ei astu?


Lubatuse ja mittelubatuse piir asub minu jaoks tunde tasandil. Kui mul on mingis poosis ebamugav, siis see pole hea. Kui mul on mugav, siis on ka poos hea. Ma arvan, et soov erinevates­se kostüümidesse riietuda päri­neb lapsepõlvest. Olin palju üksi kodus ning veetsin tunde peegli ees riideid selga proovides. Nüüd ma võin korraldada neid etendusi iseenda jaoks.

Foto: Sergei Maslov


Koos minuga töötab kuus inimest. Alustame õhtuse teejoomisega. Siis pildistame kuni varahommi­kuni. Minule see stiil meeldib, teistele mitte. Minu parimad mõt­ted tulevad siis, kui olen kokkuvarisemise äärel. Jaapani sandaalid olid kohutavalt ebamugavad - üks varvas ühel ja neli varvast teisel pool. kuid kell viis hommikul tundsin, et maailmas pole neist mugavamaid jalanõusid.

Kas olete pakkunud oma pilte välismaa modelliagentuuridele?


Möödunud sügisel olin kuu aega Pariisis. Käisin oma fotomapiga umbes kahekümnes tähtsamas modelliagentuuris. Nad kiitsid fotode kõrget taset, kuid mulle tehti vaid kaks tööpakkumisi. Ma ei võtnud neid vastu.

Miks?


ee tähendaks tööd kõigest 1-2 korda kuus ja ainult selle pärast pole mõtet Pariisis elada.

Miks Te ei sobinud modelliks? Mida Te tundsite pärast äraütlemisi?


Muidugi kurvastab mind see, et ma ei saa välismaal modellina karjääri teha. Minu nägu sobib, kuid ma olen nende jaoks liiga lühike. See on ebaõiglane. Ma ei proovi enam kunagi. See pole reaalne.

Tõsi küll, Iisraelis pakuti mulle kohe modellitööd, kuid ma ei riskinud sinna elama jääda. Pariisis anti mõista, et ka seal otsustavad raha, kasv ja sidemed. Kuid aeg läheb ja midagi on vaja teha.

Värvifotode tegemine on kallis. Kes selle eest maksab?


Minu abkaasa maksab maksab lavastamise, võtete, materjalide ja kogu tööprotsessi eest, fotode raamimisega lõpetades. Reklaamikampaania eest maksab sponsor.

Kes?


Üks Saksa väikelinna BMW-diiler maksab minu näituse reklaamikampaania eest Tallinnas.

Kas Te suhtlete Eesti kunstnikega?


HING JA KEHA: Reklaam Eesti Ekspressi esikaanel 19. märtsil 1993.
Ado Lill on minu jaoks nagu majakas. Väga hästi sain läbi kadunud Valerian Loiguga. Olin temaga tema elu viimastel päevadel. Valasin tema nähes viina kraanikaussi ja ta naeris. Aga üldiselt ma eesti kunstnikega eriti ei suhtle, tervitame aga küll.

Mida te tunnete, kui näete oma nägu linna reklaamtulpadel?


Alguses imestasin, siis ärritusin ja hiljem see rõhus mind. Minu eesmärk oli lihtne - tahtsin kutsuda inimesi oma piltide näitusele galeriisse "Luum".

Ja ma tahtsin, et linn oleks ilusam! Veebruaris ja märtsis on nii inetu ja hall aeg. Aga mul oleks vist kergem, kui seda reklaami ei oleks. Õnneks ei tunne mind ju mitte keegi nende plakatite pealt ära!

Kas poseerimine erootiliste fotode jaoks mõjub Teile erutavalt?


Mulle meeldib oma keha näidata. Võib-olla tuleb see sellest, et ma tegelesin mitu aastat poseerimisega. Siis ma sain aru, et ma meeldin inimestele ning erutan neid.

Väga erutavad olid etendused fotoseeria jaoks, kus ma poseerin mitmesuguste puu- ja juurviljadega.. Punase pipra lõhn avaldas mulle tugevat mõju, külma kõrvitsat katsuda on väga erutav. Ka jaapani teema oli erootiline - jaapani sussid surusid mu varbaid nii tugevasti, et tekitasid mingi erilise tunde. Minu jaoks on kõige tähtsam see, et pilti oleks ilus vaadata. Täiesti alasti keha pole minu arvates erootiline ja pealegi see mulle ei sobi.

Kui palju oleks kogu linnas ja galeriis "Luum" näha olevast Beatricest ilma teie abikaasa rahadeta tegemata jäänud?


Pool sellest, mis praeguseks tehtud.

"Beatrice sõnum pole niivõrd kunstiline, kuivõrd eluline. Igatsus kättesaamatust "Life-Style`st", oma Eldoradost, kuhu kunagi ei jõuta." Harry Liivrand korda kuus ja ainult selle et pole mõtet Pariisis elada.

Loe veel: