2017. aasta kõige olulisemad lauamängud
Lauamänguturg vuhises aastal 2017 ikka ülesmäge. Küll mitte nii hoogsalt kui krüptoraha jõulu eel, kuid see-eest järjekindlalt. Aasta suurimal lauamängusündmusel SPIEL 2017 Saksamaal Essenis toodi välja üle tuhande uue mängu ja külastajaid oli rekordiline arv: 182 000. Lauad olid lookas ja seal leidus nii tavapäraseid kui ka uusi maitseid. Siin on väike ülevaade mängurite toidusedelist.
Kerge eelroog: pere- ja seltskonnamängud
Eelmisel aastal ilmunud mängu „Kingdomino“ edasiarendus, mida saab ka eelkäijaga koos mängida. Mängijad ehitavad oma kuningriike doominokive meenutavatest tükkidest, millel on põllud, metsad, linnad jms. Nagu doominos, võib ka siin iga uue tüki asetada vaid sinna, kus sarnane väli juba kõrval olemas on. Lisaks on mängus rüütlid, vahitornid, kuninganna ja draakon, nagu korralikus muinasjutus ikka.
See reaalajas käiv mäng annab päris hea ettekujutuse restorani köögis valitsevast pöörasest rahmeldamisest. Mängunuppudeks on pisikesed liivakellad ning iga tegevuse puhul (toidukraami ostmine, roogade valmistamine, serveerimine, nõudepesu jne) tuleb oodata, kuni liiv kellas lõpuni jookseb, enne kui tohib nuppu teiseks tegevuseks kasutada. Igas mänguvoorus on aega ainult neli minutit, et kõige vajalikuga hakkama saada. Närviline, aga lõbus mäng.
Ülemöödunud aastal ilmunud sõnamäng „Codenames“ oli nii menukas, et uusi variante muudkui lisandub. „Codenames: Duet“ on kahele mängijale mõeldud koostöömäng, mida soovi korral saab mängida ka suurema seltskonnaga. Laual on sõnakaardid ja mängijad peavad ära arvama, millised neist on „agendid“ ja millised „palgamõrtsukad“. Kumbki mängija annab teisele vihjeid „agentide“ leidmiseks ning püüab mõrtsukatest eemale hoida.
„Codenamesi“ autor Vlaada Chvatil tegi ka sel aastal uue lõbusa seltskonnamängu. Põhimõte pole teab mis uus: mängijad esitavad üksteisele kaartidele trükitud küsimusi ning ülejäänud peavad ennustama, millise variandi vastaja valib. Oravatega kujundus on nunnu ja nagu Chvatili mängudes ikka, saab kõvasti nalja.
Suurte mänguhittide uusversioone ilmus sel aastal üllatavalt vähe – näiteks ei meenu ühtki uut „Monopoli“-versiooni, mis enamasti Essenis alati väljas on. Vana lemmik „Ticket to Ride“ siiski sai uue kaardilaiendi ning see on väga suurejooneline. Hiigelsuure mängulaua ühel pool on Prantsusmaa, teisel Metsiku Lääne kaart. Prantsusmaa poolel on enamik raudteedest värvita ning mängijad määravad iga teelõigu värvi mängu käigus ise. Metsiku Lääne poolel alustavad mängijad igaüks oma kodulinnast ja saavad hiljem ka teisi linnu enda omadeks kuulutada. Kogu raudteevõrk peab esimese kodulinnaga ühendatud olema. Kõik, mis karbis on, näeb väga kaunis välja nagu selle mängu puhul ikka.
Päristsirkus tundub olevat väljasurev kunst, lauamängutsirkus seevastu päris elujõuline. „Meeple Circus“ on osavusmäng, kus tuleb oma mänguloomadest, kujunditest ja mehikestest kõikvõimalikke kompositsioone ehitada. Sealjuures on mängul oma taustamuusika, mis kestab just nii kaua, kui palju ülesande täitmiseks aega on.
Kirju salat: ekraanilt lauale
Üks lauamäng on Sid Meieri kuulsast arvutimängust juba varem tehtud, aga äsja ilmunud „New Dawn“ on sellest täiesti erinev. Mängu illustratsioonid ja graafika on pärit „Civilization VI-st“ ja ka sisu püüab arvutiversiooni võimalikult täpselt jäljendada. „New Dawn“ on püütud teha võimalikult lihtsaks, arusaadavaks ja kiireks – tsivilisatsioonide elukäiku kujutava mängu jaoks on 1–2 tundi mänguaega ebatavaliselt lühike. Tüütut teiste mängijate järel ootamist on selles mängus suhteliselt vähe, aga mäng ise üsna suurejooneline.
Üks paremaid arvutimängusarju jõudis aasta lõpuks ka lauaversioonini. See on väga suurejooneline ja nägus mäng, nagu kirjastaja Fantasy Flight Gamesil kombeks. Suurem osa mängu kujundusest on pärit „Fallouti“ sarja arvutimängudest. Lugu, tegelaste seiklused ja võitlus eesmärkide nimel on mängus kesksel kohal. Arvustajad on kiitnud seda, kui väga lauamänguversiooni mängimine arvutielamusi meenutab ning kui hästi sealne tegelaste arendamise süsteem on ümber kohandatud.
„Katan“ on lauamängude seas üks suurimaid staare, kuid midagi nii pompoosset poleks sellest sahtlist küll osanud oodata. See mäng pole mitte lihtsalt „Katani“ „Troonide mängu“ versioon, vaid erakordselt suurejooneline eepos sületäie miniatuuride ja kobaka jäämüüriga. Tõsi küll, mängu sisu keskendub vaid sellele, mis juhtub kaugel põhjas jäämüüri ees ja taga. Peamine osa mängust on samasugune kui „Katanis“ ikka, kuid mängijad peavad ka ühiselt vastu seisma üle müüri tungivate metslaste rünnakutele.
Poolakate rusuv, aga väga õnnestunud arvutimäng jutustas sõja jalgu jäänud tsiviilelanike võitlusest ellujäämise nimel. Lauamäng on oma eeskujuga väga sarnane. Ka siin peab langetama raskeid otsuseid ellujäämise ja inimlikkuse teemal ning üheskoos oma peavarju ohtude eest kaitsma. Üks süngemaid lauamänge läbi aegade, kuid väga hästi tehtud.
Jah, ka selline elukas on olemas. Kui hästi või halvasti see mäng välja on kukkunud, pole kahjuks olnud võimalust hinnata, sest teda pole lihtne leida. Kõik sarja peamised tegelased on siin olemas ja reeglid tunduvad olevat üsna lihtsad. Telesarja meeleolu tundub olevat ka mängu jõudnud – näiteks kehtib narkoboss Tuco puhul reegel, et igaüks, kes teda kehastavale mängijale silma vaatab, peab käest ühe kaardi maha viskama.
Kuum supp: kosmoseteema
Ka lauamänguilmas muutub mood iga aastaga. 2016 oli miskipärast rikas Marsi-teemaliste mängude poolest, sel aastal aga ilmutati lihtsalt palju kosmosemänge. „Gaia Project“ on üks menukamaid, ehkki sisult väga sarnane juba mitu aastat tagasi ilmunud „Terra Mysticaga“. Vägev kosmoseooper, kus igal mängijal oma tulnukrass ja mängu sisuks mõistagi planeetide koloniseerimine, ressursside kogumine, tehnoloogia arendamine jne. Kaalukas mäng pühendunud huvilistele.
„Clank!“ oli eelmise aasta lõbusamaid ja edukamaid uusi kaardimänge, kerge ja hoogne aardeotsimine katakombides. „Clank! In! Space!“ viib sama mängu kosmoselaeva, kus tuleb üksteise võidu häkkida, hiilida ja varandusi kokku krabada.
Kosmosejaamas kooberdavad ringi veidrad olendid, keda mängijad ise saavad tükkidest kokku panna. Kui olendil on näiteks kombitsad, saab ta asju kaasa võtta, sõrgadega aga teise tegelase oma kohalt minema tõugata. Lehtedega varustatud olevus ei pea sööma, teda toidab fotosüntees. Ajude olemasolu annab aga lihtsalt võidupunkte. Olemuselt on see üsna tavaline „tööliste paigutamise“ mäng, aga kokkupandavad tegelased annavad väga palju juurde.
Veel uusi kosmosemänge: „Twilight Imperium 4th Edition“, „Reworld“, „Pulsar 2849“, „The Expanse Board Game“, „Alien Artifacts“, „Space Freaks“.
Moodne vahepala: põgenemistoad ja mõistatused
Lauamängu vormis põgenemistoad on praegu üks elujõulisemaid trende. Esimene kolmest „toast“ koosnev „Unlock!“ ilmus möödunud aastal, „Mystery Adventures“ on juba teine komplekt. Ka siin on kolm lugu: klassikaline kummitusmaja künka otsas, vana allveelaev, millega tuleb merepinnale jõuda, ja mereröövlite aare, mis tuleb leida enne, kui konkurendist piraat jõuab selle endale kahmata. „Unlocki“ mängimiseks on vaja telefoniäppi, mäng ise koosneb ainult kaardipakist.
Muide, uue aasta alguses on loota juba kolmandat „Unlocki“ nimega „Secret Adventures“.
Saksa kirjastaja KOSMOS on „EXITi“ nime all välja lasknud juba üheksa väikeses karbis põgenemistuba (ja kümnes on kohe tulekul). Nüüd on kuus esimest saadaval ka inglise keeles (ning viimaks Eestiski müügil). „Unlockiga“ võrreldes näeb „EXITi“ sari veidi tagasihoidlikum välja, aga välimus on petlik: need karbikesed on täis pööraseid üllatusi. Vihjeks vaid niipalju, et mitte midagi, mida karbist leiate, ei tasu ära visata.
Need pole põgenemistoa-mängud, vaid päris tõsised krimijuurdlused. Kaheksakümnendatel välja antud mängu uusversioon ilmus juba mitu aastat tagasi ning sel aastal jälle veelgi värskemas versioonis nimega „The Thames Murders and Other Cases“. Teine osa, „Jack the Ripper & West End Adventures“ on samuti sellest aastast saadaval, kolmas, „Carlton House & Queen’s Park“ ilmub uuel aastal.
Igas karbis on kümme juhtumit, kümme The Timesi numbrit, Londoni aadressraamat ja linna kaart. Mängijad peavad leidma vihjeid nii lehtedest kui tunnistajate ütlustest ning kuritöö lahendama. Neid mänge on hea mängida isegi päris suure seltskonnaga, seda enam, et juhtumid on üpris keerulised.
„Escape Roomi“ sarja mängude omapäraseimaks osaks on aparaat, mis papist võtmete sisestamisel teatab, kas tegu on õige või vale lahendusega. Sel aastal ilmus saksa keeles aga uus osa, millega on kaasas ka virtuaalreaalsuse prillid. Mängu sisuks on pääsemine allveelaevast või allakukkunud helikopterist. Üks mängijatest saab kasutada VR-prille ning masina kabiinis reaalselt ringi vaadata, et siis teistega suheldes üheskoos põgenemistee leida.
Pearoog: strateegiamängud
Kaalukamaid strateegiamänge ilmub enim just Esseni messi paiku, sest sakslastele on sedalaadi meelelahutus mokkamööda. Üks selle aasta üllatajaid oli peaaegu tundmatu autor Juma Al-JouJou, kes pani kokku mängu 19. sajandi Šotimaa teemal. Mängijad kasvatavad lambaid-lehmi, teevad juustu ja viskit ja konkureerivad nii territooriumil kui turul. Seda kõike on tehtud ennegi, kuid Clans on suhteliselt arusaadavate reeglite kohta väga sügava sisuga majandusmäng.
„Azul“ on imekaunis abstraktne mäng, mille legend paigutab mängijad kaunistama Evora kuningapaleed Portugalis. Mängus on suur hulk värvilisi plaadikesi, mida mängijad laualt valivad ning püüavad mustriks kokku panna nii, et need võimalikult palju punkte teeniks.
„Nusfjordi“ autor Uwe Rosenberg on mängumaailma suurimaid staare. „Nusfjord“, mis pajatab Norra kaluriküla elust ja majandusest, on pisut kergekaalulisem kui tema suurimad hitid („Agricola“, „Caverna“, „Le Havre“ jt). Kui kurjad keeled väidavad, et kõik Rosenbergi mängud on tegelikult ühtmoodi, siis „Nusfjordis“ on vähemalt üks päris uus lisand: kalurid saavad väljastada aktsiaid, nii et ka teised mängijad võivad heal juhul nende edust osa saada.
Rosenbergi teine selleaastane mäng on osa triloogiast, mille esimene mäng „Cottage Garden“ nautis läinud aastal üsna suurt menu. See on „Tetrise“ stiilis tükikeste paigutamise mäng. Igal mängijal on lauake, kuhu sättida värviliste lehtedega kaetud tükke, püüdes sealjuures vajalikke mustreid moodustada. Selle mängu tugev külg on erakordselt nunnu väljanägemine. Lisaks kirjudele lehtedele kohtab siin mitmeid loomi ja linde.
Armsa välimusega lihtsamapoolne strateegiamäng, kus eri karva jänkud püüavad ühisel maakaardil territooriumi hõivata ja sealt ehitiste, porgandipõldude ja muu sellise abil punkte koguda. Mängus on suur hulk kaunilt illustreeritud kaarte – näiteks porganditest kuningatroon, mis meenutab „Troonide mängu“ mõõkadest aujärge.
H. P. Lovecrafti Cthulhu-mütoloogia õuduslood on lauamängudes hoolega läbi solgutatud, aga uusi muudkui tuleb ja need on endiselt menukad. „Mountains of Madness“ on koostöömäng ekspeditsioonist Antarktikasse, kus selle liikmed kohtuvad ebamaise õudusega. Nagu koostöömängus ikka, peavad mängijad siin ühel meelel tegutsema, see aga on keeruline mitte ainult varustuse nappuse tõttu, vaid ka seepärast, et mõne aja pärast on kõik ekspeditsiooni liikmed rohkem või vähem nupust nikastanud. Näiteks võib mängija salajane hullusekaart käskida tal rääkides oma sõnu sõrmedel loendada või keelata mõne sõna väljaütlemise sootuks.
Seiklusmängud, mis sisukaid ja põnevaid lugusid jutustavad, tunduvad üha enam moodi minevat. „Legacy of Dragonholt“ püüab paberi-ja-pliiatsi rollimängudele omast põnevat lugu lauamängu kujule vormida. Suurem osa mängust peidab end mängukarbis sisalduvates raamatutes. Mängijad peavad pidevalt tegema valikuid, millest sõltub, mis suunas lugu pöördub. Lugeda tuleb selles mängus palju.
Lihtne, aga väga nutikas mäng sellest, kuidas puud metsalagendikul raevukalt päikesevalguse pärast võistlevad. Iga mängija alustab lagendiku servast ühe väikese puuga. Puud püüavad päikesekiiri ning kasvavad nende abil suuremaks ja külvavad uusi seemneid. Iga puu, mis käigu lõpus teiste varju satub, jääb valgusest ilma. Päike aga käib ringi ümber mängulaua, nii et eelmisel käigul kehva kohta sattunud puu võib hiljem hoopis eredas valguses kümmelda.
Magustoit: legacy-süsteem
Endiselt menukat legacy-süsteemi järgivad mängud on nagu telesarjad: karp on servani täis saladusi, mis avanevad episoodide ehk järjestikuste mängukordade kaupa. „Pandemic“, mis on isegi väga menukas koostöömäng, sai oma legacy-versiooni kaks aastat tagasi ning see vuhises kiiresti kõige menukamate lauamängude tabeli tippu. Esimese „hooaja“ tegevus käis tänapäeva maailmas, kus pääsesid valla neli ohtlikku viirust ning mängijad püüdsid neid ohjeldada. Viirused muutusid aga aasta jooksul üha salakavalamaks ning mäng oli täis ootamatuid pöördeid ja dramaatilisi hetki.
Sel sügisel ilmunud teine „hooaeg“ on hoopis ulmeline: tegevus on viidud 71 aastat tulevikku ning inimkonnast on laastavate haiguste järel alles vaid riismed. Mängijad ei alusta harjumuspärasel maailma kaardil, vaid üksikutes ookeanil asuvates baasides, kust vähestele mandriasukatele toitu ja ravimeid püütakse toimetada. Selles mängus ei avane ajapikku mitte ainult mängu süžee, vaid ka maailma kaart – mis vahepeal suurlinnadest ja tsivilisatsioonist on saanud, pole alustades teada. Ja iga mänguseltskonna lugu kulgeb omamoodi.
Uhiuus legacy-mäng, millel on nunnu joonisfilmilik kujundus. Kuni kuus mängijat asuvad kuninga käsul ehitama uut küla ning teevad seda 12 mängu järjest. Algul pole teada peaaegu mitte midagi: igal mängijal on vaid tegelane, kellele ta ise nime võib panna, ning mõned kohad mängulaual, kust saab varuda puitu, kive või muud ehitamiseks vajalikku. Kogu mängu sisu on kinnistes karpides, kust see tasapisi välja hakkab imbuma. Ajapikku kattub mängulaud tihedalt kleepsudega ning ka üllatusi on siin kuuldavasti kuhjaga.
Legacy-mängude peamine häda on, et kui üllatused kord otsa saavad, pole ka mänguga enam midagi peale hakata. „Charterstone’iga“ on lugu veidi parem: soovi korral võib osta endale „laadimispaketi“, mis mängu uuesti kasutuskõlblikuks muudab. Siis saab mängulaua teisel poolel kogu loo uuesti läbi mängida.
Isepäine, leidlik ja hea huumorimeelega mängumeister Friedemann Friese leidis, et legacy-süsteemile tuleks omamoodi vint peale keerata ning leiutas fast forward-süsteemi. Tulemuseks on kolm pisikest mängu, mis koosnevad ainult kaardipakist ja ei millestki muust – isegi reegliraamatut pole. Tuleb lihtsalt mängima hakata ja järgida kõiki korraldusi, mida mängukaardid annavad. Mängud on lihtsad, kiired ja põnevad – üks toredamaid leide selle aasta mängusaagist.
