Erika Nigul

1989–1992

ERIKA NIGUL: Äärmiselt korralik, lausa pedantne. Ja muidugi kõva peoloom.
Foto: Tiit Blaat
Alati suits peos. Väike ja kõhnake. Neli aastat Tallinna balletikoolis balletti õppinud. Äärmiselt korralik, lausa pedantne. Ja muidugi kõva peoloom. Ja kui olukord võimaluse andis, tantsis Tibi laua peal.

„Toimetus oli Olümpia hotelli kahes toas. Ma ju elasin seal toimetuses. Minul oli oma tuba ja teises toas olid igasugu karvased ja sulelised – poistel oli seal ikka täielik ühis­elamu. Kohe esimestest päevadest alates hakkas igasugu tuntud tegelasi sisse ja välja käima. Elu kees 24 tundi järjest. See oli kõige põnevam aeg. Tuba oli maast laeni suitsu täis, midagi näha ei olnud. Ööpäev läbi tehti tööd. Toimetuses käidi vannis – mõnel polnud ju kodus vettki. Ei. Tõsiselt ma räägin... Sellised ajad olid.

Arvutit vaatasime kõik nagu imelooma. Sellega ei osanud me esialgu midagi peale hakata.

Luik kirjutas hotellitoas lehe plaanid salvrätikute peale. Ma hoidsin neid salvrätte esialgu alles, et järeltulevatel põlvedel oleks tore vaadata, aga nüüd on nad ikka kaduma läinud.

Aastal 1990 kolis toimetus Kawe keldrisse Pärnu maanteele. Ja 1991 läksime Tatari tänavale.

Peeter Volkonski käis ise Kawe keldris oma lugusid dikteerimas. Kõigepealt pidin ma talle pudeli veini tooma. Jõime Volkonskiga veini. See kõik toimus öösel! Volk marssis mööda toimetust ja dikteeris oma lugu – ta mõtles selle sealsamas välja! – ja mina trükkisin. Siis helises telefon ja Volkonski võttis telefoni vastu ja teatas: mustlas-saatkond kuuleb! Ja vahel ütles: Mihkel Mutt kuuleb! Ükskord oligi teisel pool Mihkel Mutt!

Tunne Kelam käis hilja õhtul Mari-Ann Rikkenile Ameerikasse helistamas. Rääkis õrna häälega oma Mari-Annega.

Kui lood olid valmis ja leht kujundatud, siis oli hommik käes, päike tõusis. Mõneks tunniks mindi koju ja tuldi siis tagasi koosolekule.“

Tibi puhub suitsu välja.

„Aga me jõudsime, sest me olime ju noored. Selle metsiku töö kõrval käis pidu. Mul ei lähe iial meelest ära, kuidas me Kalma sauna basseinis ujusime – Tunne Kelam ja mina ja mingid jaapanlased, kelle Kelam oli kaasa võtnud.“

Või kuidas telliti pikk lahtine limusiin ja sellega sõideti mere äärde, veinid ja piknikukorvid kaasas. ­Marianne Mikko loksutas veel veini istme peale ja sellest tuli jama. Aga jah. Kogu aeg mingi möll.

Ei. Luike tuleb kiita, et ta nii vägeva asjaga hakkama sai. Me olime ju tegijad! See oli tõesti vägev aeg ja peabki heietama. Kui Ekspress ükskord 50 saab, siis ei mäleta me enam pooli asju!“

Angelika Arro

1992–2003

ANGELIKA ARRO: „Minu töö käis selle nimel, et Hans H. Luik oma asjadele pühenduda saaks.“
Foto: Tiit Blaat
Pikad jalad, lühike seelik, leegitsev pea. Alailma naeru lagistav, hoogsal sammul kuskile tõttamas, kõva häälega hüüdmas. Kaks telefoni pidevalt kõrva ääres.

„1991. aasta lõpus ilmus Ekspressis kuulutus, et vajatakse keskealist naisterahvast, asjaajajat, kes viiks pabereid ühest majast teise, ja Angelika juhtus seda lugema. Mõtles, et mul 25 just kukkus, keskiga on varsti käes. Paar korda nädalas viia pabereid pole ju probleem. Peaks nagu hakkama saama!“

Kuulutuse peale tuli 90 tahtjat, aga peale Angelika ei räägitud kellegagi. Toomas Liiva (Ekspressi direktor – Toim.) kirjutas paberitükile Luige jaoks soovituse. „Väga ilus, olnud Moemajas modell.“ Luike huvitas Angelikat küsitledes üksainuke asi: kas mees Angelikale kodus raha annab. Angelika ütles, et annab ja Hans oli rahul.

Angelika: „Hans võttis mu lõpuks sellepärast, et ma vaatasin talle otsa ja ei pööranud kordagi pilku ära. Tema ka ei pööranud. Lõpuks pööras ta siiski enne mind!“

Ja siis läks täiega tööks.

„Ma olin kaks ja pool aastat jutti ilma puhkuseta. Kõik päevad! Siis läksin puhkusele, aga ka puhkuse ajal tegin tööd.

Mul oli kaks kettaga telefoni, mõlemad rohelised. Valisin numbreid, nii et näpp tuline, sest kui keegi toimetuses kedagi telefoniga kätte tahtis saada, pidin mina helistama. Ja kirjutasmasinaga kirjutama.

Olin käinud elektri-kirjutusmasina kursustel – enda lõbuks –, aga toimetuses olid tavalised masinad, neid tuli kõvasti peksta. Üks ajakirjanik ütles, et sekretär peab valdama nelja keelt nii kõnes kui kirjas, ja sisselöödud tekst peab olema perfektne! Ma ütlesin Hansule, et ma lähen ära, ma ei kõlba, ma ei valda keeli!

Hans ütles: inglise keelt oskan ma ise, mul on vaja kedagi, kes tööd teeb!“

Angelika jäi.

„Mäletad, kui jube nägi välja meie koridor! Mis koridor! Kogu toimetus! Pruun linoleum, pundunud, määrdunud, rõve! Ükskord tulin kell neli hommikul tööle ja pesin kogu toimetuse põrandad pastaga puhtaks. Tead, milline see vahe oli! Kõik oli äkki nii ilus ja puhas!“

Tatari tänava toimetuses istus Angelika Hans H. Luige, Priit ­Hõbemäe ja direktor Gunnar ­Kobiniga ühes ruumis ja muretses härradele porgandeid ja keefirit, sest härradel oli oma kehakaalu pärast mure.

„Mulle oli lasteaias pähe taotud, et kõige ägedam ja andekam inimene maailmas on Lenin. Kohutavalt töökas, teeb palju asju korraga ja magab vähe ja on kõige andekam ja vägevam mees. Ja siis ma vaatasin, kuidas Hans töötab: trükib teksti, kõrvaklapid peas, kirjutab lugu. Ja samal ajal kuulab raadiot ja vestleb kellegagi ja annab mulle korralduse, et ma veel kellegi telefoni otsa saaks. Uskumatu! Ma vaatasin, et see inimene on võimas nagu Lenin!

Kujundajad tulid pärastlõunal tööle, kuue-seitsme ajal oli neil konjak ees ja sigaretid tossasid. Ja kui ma järgmisel hommikul tööle tulin, siis kujundajad ikka töötasid veel!

Kõik arvasid, et mul on metsikult hea mälu. Tegelikult ei ole. Aga ma pidin neid numbreid päevast-päeva valima, pidevalt, kogu aeg, need jäid meelde.

Ma magasin, telefonimärkmik padja kõrval (mul on mobiiltelefon aastast 1993), et Hans iga kell minuga ühendust saaks.

Kord sai käidud Prantsuse Alpides suusatamas. Hans pojaga, direktor Kobin ja keegi veel. Sõitsime üles mäe otsa, kui keegi helistas Tallinnast, et Standberg ja Kivimägi olid Rahva Häälega mingi jama kokku keeranud.

Terve päeva ajasime mäe otsas asju, mina valisin numbrid ja andsin kord ühele toru, kord teisele.

Ma pidin lahendama kõikvõimalikke probleeme. Sõitsin Kreekasse puhkusele, kui Hans helistab: ma parkisin auto toimetuse ees valesti! Ja ma pidin hakkama organiseerima, et selle autoga asjad joonde saaks. Aga siis ei olnud ju mobiile. Oli igavene tegemine, et Kreekast Hansu parkimisasju korraldada.

Kord oli Hansul kiiresti vaja seda fotot, kus tal on seljas triibuline ülikond ja kus ta on koos Rupert Murdochiga. Pühapäev, ma olin just Pärnu randa jõudnud. Toimetuse valvurite-koristajate ja autojuhtide abiga sai see pilt üles leitud.“

Angelika oli Hansu assistent 12 aastat.

„Tead, mida ma Hansult selle aja jooksul õppisin: kõik kokkulepped peavad olema paberil. See teadmine on mu praeguses eluetapis mulle vägagi vajalik.“

Angelika on hiljem õppinud psühholoogiat ja Olustvere majanduskoolis liha-ja piimatöötlemist, andnud (Angelika Erini nime all) välja toitumisraamatuid ning praegu on Angelika Arro edukas kinnisvaramaakler.

Kersti Seepa

1999–2006
KERSTI SEEPA: „See oli ikka vahva aeg. Mis tegelasi siin kõik koos käis!“
Foto: Tiit Blaat

Ülileebe, alati rõõmus, vastutulelik, abivalmis, hoolitsev. Kersti oli seda tüüpi inimene, kes ei satu konfliktidesse. Kerstiga riidu minna on ilm­võimatu.

Kersti oli oma korteri välja üüri­nud, aga läks sealt veel läbi. Astus tühja tuppa ja nurgas helises telefon. Kersti võttis toru, teisel pool oli Aavo Kokk, Eesti Eks­pressi peatoimetaja, Kersti kunagine töökaaslane Hoiupanga päevilt. „Halloo, Kersti! Pole sind kaua näinud, aga mu jutt on lühike: tule Eks­pressi sekretäriks!“

„Oi, see oli tore aeg! Toimetused tõmbavad põnevaid tegelasi ligi. Mingil ajal käis sisse-välja Maie Parrik, oli väga tore sõbranna. Kas ta ei käinud mitte sinu juures? Eve Kivi käis ja rääkis, kuidas ta Stockmannis riietuskabiini uksega paugu sai. Ja Tanel Padar tuli Areeni kaanelugu tegema. Esimene asi, mida ma üllatusega vaatasin: issand! ta on nii pikk!

Ja kas sa mäletad seda portfelliga vanahärrat, kes tahtis avaldada uurimustööd toitumisest. Ta laskis rääkida, mida sa sööd, ja koostas sulle mingi meeletu tabeli, kus oli nii palju numbreid ja võõraid sõnu, et sellest poleks lehelugeja ilmaski läbi närinud. Sa jooksid eest ära!“

Jah. Ma mäletan.

„Ja kuna sind polnud, istus härra minu juures ja uuris, mida ma söön. Istus, kaabu põlvedel, ja pani mulle südamele, et ma leivale rohkem võid peale määriksin!

Ja ma mäletan Ekspressi pidu Harju tänaval Ameerika ärikeskuses. Piduliste hulgas keegi vuntsidega ülikonnas mees, keda keegi ei tundnud. Inimesi oli palju, reklaamiosakond arvas, et see on toimetuse tuttav, toimetus arvas, et see on reklaamimeeste tuttav. Ja seal ta pidutses, sõi ja jõi ja oli rõõmsas tujus. Ilmselt keegi, kes läks kesklinnast Balti jaama ja astus lihtsalt sisse.“

Teinekord võttis Kersti kodust lõunasöögi kaasa ja soojendas kööginurgas oma suppi. Ligi astus huumorinurga toimetaja Mart Juur, kes Kerstit õpetlikult noomis: kuidas nüüd siis nii! Noormehed on ammu kavandanud, et kutsuvad su bistroosse või puhvetisse, ja sina paned kööginurgas supi sooja, rikud noorhärradel ilusad plaanid ära!“

Kersti pani Juure elutarga märkuse kõrva taha ja kunagi, kui toimetuse fotograaf Vallo Kruuser Kerstit lõunale kutsus, jättis Kersti oma supi kus see ja teine ja nüüd on nad fotograaf Valloga juba aastaid õnnelik pere.

„Ekspress oli midagi nii ägedat. Hea tunne oli seal töötada: sa olid uudiste keskpunktis. Ma ei mäleta, et üldse mingeid probleeme oleks olnud!“

Hans H. Luigega Kersti eriti kokku puutunud ei ole, Hans toimetusetöös enam suurt ei osalenud.

„Aaa. Siiski. Ükskord tuli Hans koosolekule ja andis telefoni minu kätte ja palus mul vastu võtta, kui keegi helistab. Ja ma ei mõelnud terve selle koosoleku aja midagi muud, kui et issand, mis ma siis ütlen, kui telefon heliseb! Aga koosolek lõppes ja ei tulnudki midagi öelda.“

Kersti lahkus Ekspressist, et minna ametikohale, kus saab rakendada oma rootsi keele oskust.

Kadri Karro

2007–2011

KADRI KARRO: „Jah, parajaks tootmiseks on see lehetegemineviimasel ajal läinud.“
Foto: Mark Raidpere
Astus hoogsal sammul mööda koridore. Köitis pabereid, paigutas kaustu, suhtles, helistas, võttis külalisi vastu. Kasis ja koristas (Kadri: „Enda järelt koristamisega pole siin majas kunagi hiilatud!“) ja suunas ebameeldivad või mitteadekvaatsed külalised leebelt väljapääsu suunas. Kadri naeratust polnud võimalik mitte märgata.

Mihkel Kärmas kiitis, et Eks­pressis on turvaline töötada, kui valvelauas istub laiade õlgadega Kadri.

Aasta oli 2007. Kadril oli Tartu Ülikooli lõpetamine käsil. Ta tegi diplomitööd, milles analüüsis saksakeelset Riia Päevalehe kunstilisa „Kunstbeilage des Rigaer Tage­blatts“ aastatel 1906–1914. Ja arvas, et selle kõrvalt jääb aega üle, et olla Eesti Ekspressi sekretär. Tegelik põhjus, mis ta siia tööle tuli, oli Ekspress ise.

Kadri: „Ekspress oli mu lemmik­ajaleht. Igal neljapäeval enne loenguid käisin Tartu Ülikooli raamatukogu R-kioskist Ekspressi ostmas!“

Oh neid külalisi!

Kadunud Raivo Järvi, alati väga elegantselt riides, ajas esimese korruse suitsuruumis toimetuserahvaga juttu ja nimetas ääremärkuse korras, et Kadri näeb välja nagu ­Ingrid Bergman.

Sergei Stadnikov, kuulus egüptoloog, saabus õhtuti, istus arvuti taha, nagu oleks ta toimetuse liige (tegelikult ei olnud), pakkis lahti oma sprotileivad ja asus lugu kirjutama. Arvutiklavituur vajas pärast hädasti Fairyt.

Muidugi ei jätnud Stadnikov Kadrilt uurimata, kas Kadri päevitab paljalt. Ja muidugi pakkus Stadnikov Kadrile marmelaadikommi, mille oli just püksitaskust välja koukinud. Ja kui Kadri ütles, et pole eriline maiasmokk, teatas egüptoloog hindavalt: sina võiksid seda endale lubada!

„Keegi vihane isik saatis ühele kuulsale uurivale ajakirjanikule šokolaadikomme (vene päritolu) ja juuksepalsamit, sest uuriv ajakirjanik hakkas kiilanema, aga keegi ei julgenud neid komme süüa, kahtlustati, et need on mürgitatud. Aga lõpuks söödi ikka ära.

Kui Kranaat avaldas töökuulutuse, et otsitakse arvamusliidreid, helistasid inimesed tões ja vaimus ja pakkusid ennast tööle.“

Kadri teab Ekspressi ajakirjanike harjumusi ja tunneb neid kõnnaku järgi kas või pimedas.

Toivo Tänavsuu tuleb hommikul jube vara. Ja sina tuled jube vara. Krister Kivi kirjutab enamasti öösel. Kujundaja Tarmo Rajamets tegi alati sünnipäeva puhul toimetuserahvale süüa. Ja mina tegin pannkooke. Ja ma ehmatan hirmsat moodi, kui Siim Nestor aevastab! Kuigi ta on aevastanud mu kõrval kaheksa aastat!“

Jõudsid kätte ajad, kui reklaamimehed võtsid ajakirjanikke kui tüütut kuluartiklit ja toimetus pidas reklaamimehi tüüpideks, kes ütlevad „esikaan“ ja sõidavad maasturitega.

Aastate jooksul on pisaraid ka valatud. On maetud mitu Ekspressi raudvarasse kuulunud toimetajat. Kalev Kesküla, Jaan Ruus, Tõnu Kaalep.

„Kui Kalev suri, tellisin pärja, suured valged hortenisiaõied peal. Toimetuse ees seistes nägin eemalt, kuidas Marko Mägi mööda tänavat tuli. (Marko on boheemlaslik luuletaja, kes endistel aegadel tihti toimetuse diivanil peoväsimust välja magas.) Juuksed korralikult kammitud ja patsis. Ülikond seljas, kilekott näpus. Ja kilekotis olid tal ajalehe sisse keeratud valged lilled Kalevile. See oli nii liigutav, et mul tulid pisarad silma...“

Aastal 2011 võeti Kadri Eesti Ekspressi kultuurilisa Areen toimetajaks ja on praegu Areeni toimetuse juhataja.

Triin Rannar

Eesti Ekspressi sekretär 2012– tänaseni
TRIIN RANNAR: „Ekspress on mind õpetanud inimesi tundma.“ Triin on pildil paremal. Vaskul EE sekretärid Marit Oimet ja Pille Saks.
Foto: Vallo Kruuser

„Kodus ei ole meil Ekspress kunagi käinud, aga sirvinud olin ma seda muidugi. Enamasti vaatasin koomiksit ja kosmosemutte.

Ekspress meeldis mulle eriti siis, kui lehe lahti võtsid, ja kohe olid seltskonnapildid. See tundus kirju ja hoogne.

Ma käisin Lääne-Viru rakenduskõrgkoolis, õppisin sekretäriks. Esimene emotsioon? No paari toimetuse inimest olin telekast näinud. Vaatasin, vau, lahe, siin nad siis töötavadki! Ja minu suureks üllatuseks täiesti tavalised inimesed! Jumala normaalsed!

Vanasti, kui istusime otse liftiukse vastas, astus igasugu tüüpe läbi. Et täiskuu paneb hullud liikvele, see on jumala õige tähelepanek.

Vaatad – tuttav nägu jälle platsis. Võtad kalendri lahti – muidugi, täiskuu!

Ükskord karjus keegi naisterahvas telefoni, et miks te kolmapäeviti ilmute. Ja kui mu seletus teda ei rahuldanud, siis ta karjus, et ma olen mõttetu lojus!

Kuulad, tänad ja ütled nägemist...

Mõni ikka kiidab ka. Aga ega need rõõmukõned kaua ei kesta. Varsti läheb jälle endistviisi: te kirjutate ju ainult poliitikast, teil on see Erik Moora, mis teist ikka tahta jne

Aga toimetus on lahe. Krister Kivi tõi kuskilt teisest maailma otsast duriani, mis haises nagu laip. See kõlbab täiega süüa ja puha, aga kõik kartsid, et majas on gaasileke. Toomas Vabamäe pakub sünnipäeval seenesalatit ja viina. Ja Janar ­Filippovi juures käis mingi mees, kellel oli suur nuga kaasas.

Toimetus on nagu perekond. Kõik on väga kodune. Aga see, mida olen kuulnud Ekspressi endistest aegadest, on uskumatu. Ma ei kujuta ette, et peaksin öösiti töötama.

Jaa. Muidugi on vahel pingeid. Lood peavad õigel ajal valmis olema. Töö toimetuses on mind õpetanud inimese hingeelu tundma – millal on mõtet oma asjadega torkida ja millal mitte. Ajakirjanikku ma ei tülita, kui tal on kiire. Las ta saab oma loo valmis!

Mulle meeldib siin. Praegu läheb mu energia siia ja see on äge!“