Shutterstock

Kolm nädalat tagasi pidutses kamp sõpru Tallinna kesklinnas. Üks napsine noormees kukkus pea ees vastu asfalti. Kiirabi viis raskelt viga saanud nooruki haiglasse. Sotsiaalmeedias kutsuti üles teda toetama. Ent noormees ei tulnud enam teadvusele ja suri mõni päev hiljem.

Detsembri algul põles Tartumaal maani maha talumaja. Sellest leiti nelja eelmisel õhtul napsu võtnud mehe surnukehad. Üks hukkunutest oli invaliid.

Paar päeva tagasi kõndis purjus 20aastane noormees maantee servas ning sai autolt löögi.

Pühade ajal jäi politseile vahele sadakond joobnuna autot juhtinud inimest.

Need pole mingid erilised uudised. See on Eesti igapäevaelu. Joomine on sama tavaline kui päikese tõus ja loojumine.

Me elame viinakuradi rahvuspargis, kirjutas Valdur Mikita hiljuti Sirbis. Ta leidis, et eestlase elu teeb keeruliseks eestlase geograafiline asend – igast suunast ümbritsevad meid joodikrahvad. Soomlased, venelased, lätlased. Kõik joovad.

Riik ravib narkomaane, aga mitte joodikuid

Eestis on umbes 60 000 inimest, kes liiga palju alkoholi joovad. Kui palju neist kuritarvitab vägijooke või on neist juba sõltuvuses, pole täpselt teada. Jane Alop Tervise Arengu Instituudist (TAI) ütleb, et see näitaja on piisav põhjus, käivitamaks riiklikul tasandil alkoholisõltuvuse ravi. See tähendab, haigekassa kulul.

Riikliku viinaravi vajaduse tõi hästi nähtavale odaviskaja Andrus Värniku juhtum. Teda ei saadetud vägivallatsemise pärast mitte vanglasse, vaid viinaravile. Ent kas alkohoolik, kellel pole töökohta ega sissetulekut, suudab ravi eest maksta?

Perearst Eero Merilinnu sõnul pole Eesti rahval täit selgust, kas alkoholist tingitud probleemid on üksikisiku või ühiskonna omad. “Kuni lähtume seisukohast, et see on inimese eraasi, on raske ühiskondlikult muudatusi teha. Riiklik ravi on tagatud HIVile ja narkosõltuvusele, kuid alkoholisõltuvusele mitte. Aga peaks olema!”

“Mul on mitu patsienti olematu ravisüsteemi tõttu teise ilma läinud,” tõdeb Merilind. “Noored mehed on kimpus. Kukuvad jooma ja ei saa tsüklist välja. Kuna ravi on tasuline, siis põhjas olles ei jätku neil selleks raha. Kui raha pole, jääb inimene üldjuhul koju.”

Kahe täiskasvanud lapse isa Allan (50) on tsüklimees. Ta elaks justkui Mikita kirjeldatud “rahvuspargis”. Üks Allani klassivend jõi end surnuks, tema naabrimees samuti.

“Kõik mu sõbrad ja tuttavad joovad,” räägib Allan. Paljud neist on kaotanud pere ja töökoha.

Need, kes lasevad panna ampulli, hakkavad kohe järgmisel päeval nuputama, kuidas ampulli ära petta.

Ampull on tegelikult pisike tabletike, mis opereeritakse inimesele tagumikku. See pannakse aastaks, kaheks või kolmeks.

Jaanus Mumma Wismarist (Wismari haigla tegeleb alkoholisõltlaste raviga – toim.) juba tunneb mind. Küsib, et kas sa oled see tsüklimees, kes keerab hunniku sitta kokku. Jah, mina jah,” kirjeldab Allan oma suhet Wismari haigla arstidega.

Joomatsüklis Allan pakatab energiast. Ta on siis peatamatu. Teeb, mida tahab. Kedagi ei kuula.

Eriti meeldib talle autoga sõita (seejuures pole ta kordagi politseile vahele jäänud). “Üldiselt sõidan purjuspäi hästi, sest kogu mu tähelepanu läheb sõitmisele. Olen ennast hommikul avastanud kodumaja ees autos magamas, jalad uksest väljas – aga näe, koju olen osanud täiesti umbjoobes sõita. Ja siis hommikul on siuke “kass” peas, tohutud süümekad, et ma sõitsin. Ja purjuspäi tahan jubedalt reisida ja naisi sebida. Ja hoidku jumal selle eest, kui mõnel naisel on mees ka veel kodus…” kirjeldab Allan oma joomatuure.

Kuudepikkune jaanipidu

Mullusest jaaniõhtust ärkas mees alles sügisel. Terve suve jõi, kõik lähedased olid tüdinud. Allan tahtis kaineks ja tsüklist välja saada, kuid tahtejõudu polnud. Kainus tundus nii valus. Kõikjalt tuikas ja näris. Selle vastu aitas ainult viin. Allan võttis uue pitsi.

Viimases hädas viis poeg Allani traumapunkti. Kuna mehe elu otseselt ohus polnud (tal polnud ei mürgistust ega psühhoosi), saadeti ta ukselt tagasi. Pojal soovitati isa viia Wismarisse, kus saab ööpäevaringset abi. Aga kummalgi polnud selleks raha.

Poeg sõidutas isa koju. Hommikul valis värisev Allan erakliiniku Kordamed telefoninumbri ja kutsus kohale meditsiiniõe. Õde tegi talle kuuma magneesiumisüsti (“Varbaküüntest juuksekarvadeni läbib sind kuum laine. Sa tunnetad kõiki oma organeid, see hetk on imelik tunne, hästi mõnus tunne”). Mõni päev hiljem pandi talle aastaks ampull. 350eurose arve maksis Allani vend. Varem on viinaraviarveid tasunud ka nende pensionärist ema.

Allan on tüüpiline alkohoolik, keda vaevavad ka depressioon ja mängukirg. Viimase vastu lasi ta endale panna kasiinokeelu.

Ma tean, mis saab, kui uuesti pitsi võtan!

Allan ütleb, et võib-olla poleks temast joodikut saanudki, kui Eestis oleks tsüklist väljatoomine tasuta.

Vahepeal oli ta isegi kuus aastat karske, kuid siis hakkas jälle kõik otsast pihta.

Allan on olnud ravil ka Merimetsa haigla esimeses osakonnas. Seal anti antidepressante, temaga vestlesid psühholoog ja psühhiaater. Mõnda aega see aitas.

Wismaris on ta kõige kauem olnud viis päeva jutti. “Teisel päeval oli juba hea tunne, autoga käisin kodus. Aga kui ma lõpuks koju pääsesin, oli nii halb, ime, et jooma ei hakanud.”

Tema maks on joomise tagajärjel rasvunud.

Viimased poolteist aastat on Allan kaine püsinud. Ta ei kannata purjus inimesi silmaotsaski. Vihkab joomist. Ta teab, mis sellele järgneb.

Ministeerium planeerib muutust

“See on keeruline, sageli eluaegne ravi,” ütleb doktor Merilind alkohoolikute ravimise kohta. “Väga suur usk peab olema nii patsiendil kui raviarstil. Kui patsient korra tagasi langeb, algab kõik otsast peale.”

Praegu on Eestis käimas Euroopa Sotsiaalfondi programm “Kainem ja tervem Eesti”. Selle juht Jane Alop ütleb, et on tarvis teha vahet alkoholi liigtarbimise ja alkoholisõltuvuse vahel. Liigtarbimise vähendamiseks piisab nõustamisest, kuid alkoholisõltuvuse korral on vaja ravi. “Ravivõimalused on hetkel kahjuks piiratud,” nendib ka Alop.

Võrreldes 1990. aastate algusega on tohutu arengu teinud vähiravi, südamehaiguste ravi, kirurgia ja sünnitusabi – kuid miks mitte viinaravi? Miks riik ei tegele viinaraviga, kuid maksab kinni näiteks alkoholist tingitud vaevused? Miks lastakse tahtejõuetul inimesel alkohoolikuks saada?

Sotsiaalministeeriumi pressiesindaja Armo Vask vahendab ministeeriumi seisukohta, et edaspidi peab riik hakkama ka sõltuvusravi eest tasuma. Teiste riikide kogemused näitavad, et see on ühiskonnale odavam. “Tervishoiusüsteemil, mis keeldub ravimast sõltuvust, tuleb paraku ravida nendesamade inimeste maksa ja südant või purjuspäi katki kukutud luid ja konte – seega peetakse sõltuvusravi ka tervisesüsteemi jaoks kulutõhusaks,” ütleb Vask.

“Ravi kättesaadavust piirab ka spetsialistide vähesus. Psühhiaatritest tuntakse puudust, sõltuvuse temaatikaga lähemalt kursis olevaid inimesi on kahjuks veelgi vähem.”



Samuti pole Eestis alkohoolikute tugisüsteemi. Sõltlane vajab ka sotsiaalset rehabilitatsiooni, psühholoogilist tuge jne.

TAI eestvõttel rajatakse aastatel 2016 ja 2017 polikliinikute või haiglate juurde alkoholisõltuvuse ravivõimalused. Uus ravisüsteem võtab malli teiste riikide (Soome, Ühendkuningriik, Hispaania) kogemustest.

Doktor Merilind ütleb, et riik ei kaota rahva joomakire tõttu mitte ainult miljoneid eurosid maksutulu aastas, vaid kaudselt on häving veelgi suurem, näiteks perede lagunemise kaudu.

Viimased neli aastat on TAI eestvedamisel koolitatud perearste, et nad oskaksid hinnata patsientide joomasõltuvust.

Koolitused jätkuvad. Merilinnu arvates ei peaks alkoholismi ravi jääma perearstidele. “Nad on niigi ülekoormatud. Lisaraha ei anna ju keegi. See ravi peaks toimuma erikliinikus. Kuid kelle valdkond see on, kas psühhiaatria? See on ju sõltuvushaigus, kuid mitte vaimuhaigus. Sisearst?”

Kolm patsienti intensiivravis

Pühapäev, 28. detsember, kell 16.30. Halliruudulises pidžaamas mees tassib suurt supipotti Wismari haigla trepist üles. Mehe silmaalused on tugevalt kottis. Ta paistab veel noor, 35 aasta ringis. Hämardatud tuledega fuajees levib köögivilja keetmise lõhna.

Sõltlaste vastuvõtt asub haigla teisel korrusel. Kahe korruse vahel saab jalga puhata. Seal asuvad kaks sinist plasttooli ja korvid siniste sussidega. Kasutatud susside korv on peaaegu täis.

Valves on psühhiaater Taimi Palk. Temagi peab riikliku alkoholisõltuvusravi puudumist suureks veaks. “See on viga, väga suur viga!” kordab ta.

Omamoodi õnneseened on need, kelle toob Wismarisse kiirabi. Siis saab psühhoosist välja haigekassa kulul. Keerulisem on siis, kui inimene tahab ise tsüklist välja saada. See on kallis lõbu, sest üks haiglaöö (70 eurot) ei ravi kedagi. “Peaks ikka nädala meil sees olema, siis võib juba asja saada,” ütleb Palk.

Intensiivravi osakonnas viibib parajasti kolm psühhoosiga patsienti. See on Eesti argipäev.