11.49: „Jälle peole. Mu tütrepoja Jareki jaoks ei ole tema mammi ratastooli aheldatud. See on lihtsalt lõbus tool, millega mammi liigub, kelku veab ja tagaajamist mängib. Lapsed võtavad asju nii, nagu need on. Me ise õpetame neile väärtushinnanguid.“
Koduuksest välja. Lumikellukesed. Kevad. Ma mõtlen päris tihti sellele, et me oleme loodusest väga kaugenenud. Ilmselt just selle tõttu hirmutavad meid nii sünd kui ka surm. Halvimal juhul ka kõik see, mis nende kahe vahele jääb.
Kõik oluline on peale pakitud.
11.52: „Ilu on vaataja silmades.“
12.18: „Pajusti klubi ees. Pajusti klubi on aga ainus koht, kust ma terve inimesena kolm päeva välja ei pääsenud lumetorm Monika ajal. Päriselt ka.“
13.38: „Mulle öeldi, et ma olen ilus. Vahel öeldakse isegi, et liiga ilus. ALSi haige kohta. Ilu on subjektiivne hinnang, kuid pean ütlema, et olen endaga alati hästi läbi saanud. Tantsul on siin kindlasti suur osa.“
Nunnu välimus ja invasiivne iseloom - see iseloomustab meie kõhutantsijate rühma Nabaratoorium ja selle rühma liikmeid kutsutakse kährikuteks. Ukse vahelt piilub Katri, rühma põhivarasid.
Kontsert? Minu auks?! Kontserte pole kunagi liiga palju. Nii palju rõõmsaid kohtumisi. Pean ütlema, et nutupidu ma ei kartnud. Ma tunnen ju oma inimesi ja minu inimesed tunnevad mind. Ja nutt ei ole ju ka mingi häbiasi.
Nüüd oleme siis nii kaugel! Mulle on plaksutatud nii lavale ilmumise kui lavalt lahkumise eest. See oli esimene kord, kui mulle plaksutati saali istuma mineku eest.
13.10: „Ikka nii rõõmus ja roosa. Katre on üks neist, kellega võib luurele minna. Materjali vastupanuga võitleb ta nii mind meikides kui ka minu endisi tantsurühmi juhendades.“
14.38: „Esineja ja tantsuõpetajana olin ma pigem solist. Nüüd tunnen ma ennast turvaliselt esireas, aga siiski gruppi kuuluvana.“
Ei, ma ei kipu enam lavale, elan kaasa nende vahenditega, mis mulle veel jäänud on.
14.53: „Õhusuudlused tantsijatele, kes sel kaunil kontserdil tõesti ka minu eest tantsisid.“
Laval olles näebki enamasti rohkem ja kaugemale kui rahulikult saalis istudes.
Aitäh, Urmas! Ma olen nii meelitatud. Laval on 61 kaunist tantsijat ja lilled saan ikka mina. Minu kohta on öeldud, tõsi küll, vahel sarkastiliselt, et küll mõned ikka oskavad elada. Iga päevaga üha rohkem ja rohkem tundub mulle, et see on tõsi.
15.28: „Sellelt pildilt on jäänud välja kõik kaamerad ja mikrofonid, mis meid ümbritsesid. Andsin lapsele püüdlikult artikuleerides, et kõik ikka jäädvustatud saaks, ülesande öelda Laurile, et ta kindlasti minu tehtud kiluleiba võtaks.“
Sandra kinkis mulle Tiibeti salli khata, mida antakse traditsiooniliselt kingiks auväärsetele külalistele, austusavalduseks õpetajatele, õnnesooviks headele sõpradele või pereliikmetele, samuti teelt saabujatele või teele asujatele. Kui sall antakse õpetajale, sümboliseerib see sügavat tänuavaldust õpetaja lahkuse eest, et ta oma õpetusepärleid on jaganud.
Kinkige ikka lilli! Elusaid. Elavatele.
Mina ütlesin Laurile aitäh ja Lauri ütles, et kiluleib oli hea.
17.26: „Siin pildil olen Janekiga, kellega kohtusin esimest korda 1. septembril 1. klassis. Meie kõrval minu „risti-tütred“ Siiri ja Viivi, kes on riietunud minu esimestesse tantsukostüü-midesse.“
Nii palju on kohti, kuhu liikumispuudega inimesed ei pääse paari trepiastme tõttu. Tänu eilsele kontserdile on Pajusti klubil nüüd relsid.
16.25: „Raha üksi ei tee kedagi õnnelikuks. Istun nüüd siin tühjas saalis oma kullast munaga ja ikka on nägu mossis.“
15.36: „Mu noorim tütar Marleen, ma tean, mida ta seal seistes mõtleb. Minu lapsed on mind kasvatanud armastuse, lugupidamise ja usaldusega. Nad on mind kaasanud oma tegevustesse ja tutvustanud oma sõpradele. See on mulle tähtis olnud.“
Tahaksin rõhutada, et tegemist oli heategevuskontserdiga Janno Puusepa fondi toetuseks.Aitäh korraldajatele, esinejatele, publikule. Muahh!
Jaga
Kommentaarid