Annika Auväärti
mobiiltelefon.

Helistajaks oli Põhja-Eesti Regionaalhaigla endine näo-ja lõualuukirurgia kliiniku juhataja Siiri-Mai Hanstein. 81aastane kirurg on nüüd juba pensionil ega tööta enam.

“Õnnitlen Eliisi 19. sünnipäeva puhul,” kostis telefonist dr. Hansteini hääl. Milline üllatus!

Annika tütre Eliis Paasi sünnipäeva ei unusta dr. Hanstein kunagi. Ta oli Mustamäe haiglas valves, kui sai 22.augustil 1997.aastal kõne Kuressaare haiglast. Talle öeldi, et neil on sündinud beebi, kellel pole suud, sõrmi ega jalalabasid.

“Kuidas Eliisil läheb?” uuris arst nüüd. See, mis ta tüdruku emalt kuulis, andis talle veel kord kinnitust, et tema 50 aastase arstielu kõige raskem otsus oli õige.

Ükski uuring ei näidanud lootel kõrvalekallet. Kui tita nägi sünnitustoas ilmavalgust, järgnes tardumus. Nii palju väärarenguid väikesel beebil! Kui reanimobiil imiku Lastehaiglasse tõi, tormas dr. Hanstein Mustamäe haiglast teda kohe vaatama.

Kogenud arst polnud varem ega ka hiljem millegi sellisega kokku puutunud.

Lapsel olid huuled, kuid polnud suuavaust, üla- ja alalõug olid kokku kasvanud. Kätel puudusid sõrmed ning jalad olid erineva pikkusega, üks ulatus poolde säärde ja teine kannaliigesteni.

“Kui ta sündis, siis paljud tohtrid ütlesid, et milleks seda last üldse aidata, mõttetu on vanematele seda teha," räägib dr. Hanstein.

Aga siis võttis arst lapse sülle. Ta ei mäleta, mis häält beebi tegi. Tal on meeles ainult tüdruku silmad. Kui arst nüüd, täpselt 19 aastat hiljem Eliisi emale helistas, kuulis ta röömusönumit. Tema kõige olulisem patsient sai sisse ülikooli.