Foto: Shutterstock

Saamaks aru, kuidas viirus meie kehas tegutsema hakkab, tuleb enne selgitada kopsude olemust.

Kopsud koosnevad lihtsustatult öeldes torukestest, mis õhku edasi-tagasi liigutavad, kui me hingame. Need torukesed hargnevad, kuni lõpevad tupikuga. Üliülipeente torukeste otsas on väikesed kotikeste moodi moodustised ehk alveoolid. Alveoolid on ümbritsetud kapillaaridega – peenikeste veresoontega.

Just alveoolide abil jõuab hapnik meie vereringesse. Samas on nad väga õrnad – hapnikumolekulid suudavad end läbi nende seinte pressida.

Sissehingamisel liigub õhk nina, neelu, kõri, hingetoru ja bronhide kaudu alveoolidesse. Seal on nüüd kõrgem rõhk kui teisel pool seina hapnikuvaese verega kapillaarides. Gaas aga liigub alati kõrgema rõhuga kohast madalama rõhuga kohta ehk siinsel juhul alveoolidest kapillaaridesse. Sealt edasi liigub hapnik aina suurematesse veresoontesse ja edasi mööda organismi laiali.

Kui alveoolides polegi enam peaaegu mingit gaasi, aga kapillaarides on süsihappegaasi, pressivad süsihappegaasi molekulid end alveooli ja sealt – sama teed tagasi mööda bronhe, hingetoru, neelu ja nina – organismist välja. See on väljahingamine.

Koroonaviirused liiguvad sügavale-sügavale meie kopsudesse samamoodi nagu hapnik.

Koroonaviirus näeb välja nagu paljude sarvekestega kera. Need valgust moodustunud sarvekesed aitavad viirusel kinnituda.

Viirus hakkab kehas otsima sobivaid rakke, mille külge end haakida, kuhu sisse murda ja paljuneda. Koroonaviirused haakuvad kõige paremini kopsurakkude külge, sest sealsetel rakkudel on viiruse vaatest vastuvõtlikud retseptorid.

Kopsudest otsib koroonaviirus kahte tüüpi rakke. Ühed rakud toodavad lima. Teistel on karvakesed, mis juhivad lima rakupinnale ning suunavad rakust eemale mustuse ja haigustekitajad, nagu koroonaviirus. Need rakud on tähtis kaitsekilp kopsudele.

Arvatavasti ründab uus koroonaviirus just karvakestega rakke. Viirus kinnitab oma sarvekesed raku külge. Seejärel hakkavad sarvekesed muunduma ja end raku küljes loksutama nii, et kopsuraku kest (membraan) läheb katki. Teadlased püüavad seda loksutamise ja sissemurdmise protsessi väga täpselt kaardistada, selle teadmise abil peaks saama rakke viirusekindlamaks muuta.

Viimaks murrab viirus end raku sisse ja vabastab oma pärilikkusaine. Algavad protsessid, mis on vajalikud viiruse paljunemiseks. Lõpuks tekib palju uusi viiruid ehk tütarviirusi, mis enam rakku ära ei mahu. Nii võib rakk ka plahvatada. Koroonaviirusele on iseloomulik, et ta võtab peremeesrakult ümbrise ja nii rakk hukkub.

Iga kord, kui viirus end paljundab, muundub pisut tema tütarviiruste pärilikkusaine ehk RNA.

Iga kord, kui viirus end paljundab, muundub pisut tema tütarviiruste pärilikkusaine ehk RNA.

Võib öelda, et ta teeb paljunemise käigus vigu, aga neid parandada ta ei oska. Seetõttu on teadlastel võimalik viiruste proove võrrelda ja ajada viiruse „evolutsioonilisi“ jälgi üle kogu maailma. Näiteks kui koroonaviirus diagnoositi ühel Brasiilia kodanikul, vaadati temalt leitud viiruse pärilikkusainet. See sarnanes Itaalia haigestunute omaga. Järelikult pidi brasiillane saama haiguse Itaaliast – ja ta oligi äsja Itaaliast tulnud.

Kopsurakkude hävitamise tõttu pole seal enam korralikku mustuse tõrjumise süsteemi, nii hakkab kopsudesse kogunema vedelikku, alveoolide kahjustumise tõttu on ka õhuvahetus raskendatud. Inimene hakkab köhima, kopsu tekib põletik.

Ent keha niisama alla ei anna. Viiruserünnakuga võitlemiseks hakkab tööle immuunsüsteem. Tõuseb palavik. Keha hakkab usinalt immuunrakke tootma.

Aga viirus poleks edukas, kui ta kõik peremeesorganismi rakud ära tapaks. Viirusele on kasulik, et organism mõnda aega edasi elab – nii saab ta levida. Seega, mida edasi viirus kehas liigub, seda vähemintensiivseks tema paljunemine muutub. Suur kahju on aga juba tehtud, tekkinud on tüsistused.

Keha võitleb ka tüsistustega, püüab parandada kahjustatud kopsurakke ja hävitab haigustekitajaid, kui oskab. Mõnikord läheb reaktsioon üle võlli ja keha hävitab haiguskoldes ka kasulikke rakke. Nii võib kopsupõletik hoopiski süveneda.

Kui inimene paranebki, võivad tema kopsu haiguse tõttu jääda augud, mis on enamasti püsiv kahjustus. Sellist olukorda nähti SARSi raskesti põdenud inimestel.

Eriti halval juhtumil võivad viga saada veresooned. See juhtubki siis, kui immuunsüsteem haigusele üliagaralt reageerib. Süvenev põletik kopsudes nõrgestab sealseid veresooni. Nõrgenemine võib toimuda seni, kuni sooned enam verd kinni hoida ei jaksa. Veri valgub kopsudesse.

Väga-väga halbadel juhtudel võib see viia organite töö peatumiseni.

Esimesena saab pihta maks. Kui viirus liigub organismis vere abil edasi, jõuab ta lihtsalt ka maksa, sest maks filtreerib verd. Lisaks toodab maks ensüüme, mis on vajalikud keha keemiliste protsesside kiirendamiseks. Need jõuavad verre maksarakkudest, mis pärast ensüümi vabastamist surevad. Maks aga toodab kiiresti uusi rakke. Selle uuenemise tõttu suudab maks paljutki (nt alkoholimürgistust) taluda.

SARSi- ja MERSi-haigetel täheldati, et verre jõudis liiga palju ensüüme. See on enamasti märk, et maks on vigastatud ning püüab end remontida. Alati see ei õnnestu.

Teadlased ei tea veel, kuidas täpselt viirus maksas käitub. Kas ta paljuneb maksas ja tapab seeläbi maksarakke või on maksa töötamise intensiivsus seotud hoopis keha üldise reaktsiooniga viirusnakkusele.

Ka neerud saavad pihta. Neerupuudulikkus (koos maksakahjustuse ja kopsude nakatumisega) viibki viimaks surmani. See polegi otseselt seotud viirusega, kuid organismis tekib ahelreaktsioon. Suur enamik neist SARSi haigestunutest, kellel kujunes ka neerupuudulikkus, surid.

Ka neerud filtreerivad verd, seetõttu võib viirus jääda neerutorukestesse ja põhjustada seal põletikku. Mõnikord on see vaid ärritus. Kui viirus aga end neeru rakkudesse suudab sisse muukida ja seal paljunema hakata, ei ole enam palju päästa.

Õnneks ei ole uuringud veel kinnitanud, et koroonaviirused neerudes paljuneda suudaks.

Ekspress tänab professor Irja Lutsarit nõu eest.