INIMESED ON KODUS: Milano metroo 10. märtsil 2020. Foto: MIGUEL MEDINA/AFP/SCANPIX

Läbilõikav heli lõhkus töötegemisest tiine kontorivaikuse, aga keegi ei tõstnud arvuti kohalt pead. Alarm ei lakanud. Pikapeale hakkasid toolid nagisema, pead tõusid. Meil oli hiljuti ­olnud tuletõrjeõppus, kus räägiti, millisest ­uksest sireeni käivitudes väljuda. Kuidas rahulikult, trügimata trepist laskuda jne. Nüüd see sireen siis undaski. Pikapeale ajasime endid püsti ja loivasime trügimata – nagu õpetatud – treppidest alla.

Ei hullu midagi, oligi jälle õppus. Sisehoovis pakuti meile tööandja kulul jäätist, tunnustuseks eeskujulikult sooritatud õppuse eest.

Praegu saabub alarmeerivaid teateid viiruse Covid19 kohta. Hommikust õhtuni. Võimatu on sellest teemast mööda vaadata, olgugi nakatunute ja selle haiguse kätte surnute arv – võrreldes varasemate epideemiatega – väike.

Ma ei kavatse pisendada muret ega suurendada ärevust, sest ärevus on põhjendatud.

Kiire tegutsemine ärevustunde ajel on eksistentsi alus, see on normaalne elu päästev reaktsioon, mille psühholoog Hans Selye 1936. aastal nimetas stressiks. Ohtu märgates pead võitlema või põgenema. Kui eirad seda või laiskled, oled surmalaps.

Aga tänapäeval esineb inimestel üha sagedamini ärevus- ja paanikahäiret, mis diagnoosina on kantud rahvusvahelisse psühhiaatriliste haiguste klassifikatsiooni. See on seisund, kus inimene tunneb ärevust ja satub paanikasse ilma mingi välise põhjuseta, lihtsalt lambist, nagu öeldakse. Piinava haiguse küüsis vaevlejad annaks palju, et sellest vabaneda.

Kuidas teha vahet põhjendatud ärevusel ja haiguslikul, irratsionaalsel katastrofiseerimisel? Kumba kategooriasse kuuluvad Jaapani ja Austraalia kauplustes filmitud naljakad kähmlused vetsupaberi pärast? Või 800 lapse koolist koju jätmine (lastes neil samal ajal rahulikult hängida kaubanduskeskustes ja käia trennis)? Millal muutub asjakohane käte desinfitseerimine ja (võõrastega) kallistamisest hoidumine hüpohondriliseks hirmuks iga köhatuse pärast?

Kuidas teha vahet põhjendatud ärevusel ja haiguslikul, irratsionaalsel katastrofiseerimisel?

Paanika võib masse haarata kiiremini, kui suudab levida viirus. Raske öelda, kas hullemad tagajärjed oleksid vohava haiguspuhangu või kontrolli alt väljunud massihüsteeria puhul.

Maailma ajalugu tunneb lisaks katku- ja koolerapuhangutele ka ­mitmesuguseid massipaanikaid. Kuulsaim neist ilmselt tulbipaanika 17. sajandil, kui hollandlased hakkasid mõõdu­tundetult tulbipeenraid rajama ja nõustusid lillesibulate eest maksma arutut hinda. Rääkimata majandusmullidest, mille lõhkemise põhjustas lumepallina veerema läinud hirm („Suur depressioon“ 1929. aastal, aga ka meie enda aktsia- ja kinnisvarakrahhid möödunud kümnenditel).

Alati on põhjust midagi karta: grippi, katku, islamiterroriste, tuumasõda jne. Aga ühte asja kardab inimene veelgi rohkem – see on hirm millestki ilma jääda (FOMO – fear of missing out). Praegu eelkõige infost.

Näiteks tuleb koroonauudiseid meediakanalitest vähemalt iga poole tunni takka. Tekib tunne, et asi peab olema hull, kui kogu aeg lokku lüüakse. Kartuses elutähtsat infot maha magada istubki inimene päev läbi mõne uudistekanali lõa otsas.

FOMO on salakaval psühholoogiline mehhanism, mis sunnib sind ühest küljest kogu aeg kõigega kursis olema, sest muidu tekib kõrvalejäetuse tunne. Ent ahmides lõputult endasse infot nakatunute hulgast või festivalide ja kontsertide ärajätmisest, tekib tunne, et maailma lõpp on käes. Süda taob, peopesad higistavad, ärevuse tase tõuseb ja ainus, mis ma enda rahustamiseks teha oskan, on... uudiseid edasi jälgida.

Varem on sellest räägitud seoses noorte hirmuga maha magada midagi toredat, millest kõik räägivad, näiteks mõni uus sari Netflixis. FOMOt olla kogenud neli inimest kümnest.

Psühholoogid mõõtsid juba 2004. aastal, kui möllas linnugripp, et mida rohkem inimesed telekat vaatasid, seda enam nad muretsesid. Ja eelmise koroonaviiruse, SARSi puhul hoiatati paanika eest. Seega, kui sul on põhilised ettevaatusabinõud selged, pole vajadust iga poole tunni takka end „uudistega“ kurnata.

Ära päri, kellele lüüakse tuletõrje­kella, seda lüüakse sulle. Loodetavasti on seegi kord tegemist õppustega ja varsti lendame Milanosse jäätist sööma.