Foto: Rauno Volmar

Mängime poodi. Või pätti ja politseinikku. Peitust, kulli, kodu, keksu, mädamuna.

Mäng on väikese inimese töö, ­ütleb laulusalm. Seda tööd aga tänapäeva väike inimene eriti teha ei saa. Mitte sellepärast, et sõna „mängimine“ seostub põhiliselt arvutimängudega, vaid seetõttu, et mängimiseks ei jää aega. Lapse elu on sõimest alates tõhusalt ära korraldatud, päevaplaan tihedalt täis nagu peaministril, üks akadeemiline tegevus arendavam kui teine.

Perearstid on isekeskis arutanud, et peaks hakkama lapsevanematele retsepti väljastama: „Lapse vaimse ja füüsilise tervise huvides on nõutav mängimine, tulemuslikuks annuseks iga päev kaks tundi. Soovitatavalt õues.“

Ameerika lastearstide akadeemia (AAP) möödunudaastane aruanne ­sellist nõu arstidele annabki: rääkige lapse­vanematele, et mängimine on kasulik ja eriti kasulik on lapsele mängimine koos täiskasvanuga. Oma eakaaslastega (aga ka vanemate-vanavanematega) mängimine arendab sotsiaalseid ja emotsionaalseid oskusi, edenevad nii keel kui ka käitumine, kirjutab AAP. Mängides õpib laps ka riskide võtmist ja eksperimenteerimist.

Mängimine kui tegevus saab olla rangelt vabatahtlik ning spontaanne ja sel pole mingeid mõõdetavaid eesmärke, see on puhas loominguline protsess, flow. Üks kuulsamaid mängimist käsitlevaid esseesid ­pärineb kultuuriteoreetik Johan ­Huizinga sulest – „Mängiv inimene (homo ludens)“. Kuid tema räägib rohkem inimkultuurist, mis tekib ja areneb mängus, kus „mängib“ kaasa midagi, mis ületab vahetu elusäilitamistungi piirid ja annab tegevusele mõtte. Huizinga arutleb: „Miks kilkab imik lõbust, miks jookseb mängija oma kires end hingetuks, miks ajab võistlus tuhandepäise rahvahulga hulluks? Ükski bioloogiline analüüs ei seleta mängu intensiivsust. Ja ometi, selles intensiivsuses, selles hullutamisvõimes, on mängu olemus, tema kvaliteet.“

Kuulsaim eesti soost neuropsühholoog Jaak Panksepp leiab, et mängimisvõime on vaheaju üks seitsmest kaasasündinud emotsionaalsest süsteemist ja see süsteem areneb ainult mängides.

Kuulsaim eesti soost neuropsühholoog Jaak Panksepp leiab, et mängimisvõime on vaheaju üks seitsmest kaasasündinud emotsionaalsest süsteemist ja see süsteem areneb ainult mängides.

Rotipojal, kes sai vähemalt kaks tundi päevas mänguasjadega mängida, täheldati eesajukoores keerukaid muutusi, need rotid aga, kes pidid kasvama ilma mängu­asjadeta, olid täiskasvanuna kehvemad probleemide lahendamises, näiteks labürindis juustutükikeseni jõudmisel.

Eesti saavutuskeskses ja edule orienteeritud ühiskonnas topib korralik lapsevanem järeltulija võimalikult paljudesse huvikoolidesse ja loeb neid siis seltskonnakroonikates uhkustundega üles. ­Lisame hobiringidele veel kodused koolitööd, milles Eesti karm koolisüsteem kokku ei hoia, pluss muud aktiviteedid – ja näeme, et mängimiseks aega ei jäägi.

Ameeriklased on samasugused (või hullemadki). Nende uuringust nähtus, et ligi 9000 koolieelikust vaid pooled mängisid (või käisid õues jalutamas) iga päev.

Peaaegu kõik USA lapsevanemad (94 protsenti) on mures, kuna lapsel pole piisavalt võimalusi õues mängida, eel­kõige seepärast, et seda ei peeta turvaliseks. Vaid igal viiendal perel on park jalutuskäigu kaugusel.

Aga mis meil viga: Eestis ei leidu kodu, kus poleks kiviviske kaugusel mõnd rohelist tukka või lappi, kuhu saab lapse julgelt palli või jalgrattaga saata.

Ameerikas jäi 16 aasta jooksul (1981–1997) mänguaega tervelt 25 protsendi võrra vähemaks. 3–11aastased lapsed on nädalas kaotanud 12 tundi mänguaega. See on lapse üks terve ärkveloldud päev!

Isegi ÜRO laste õiguste konventsioon ütleb, et igal lapsel on õigus puhkusele ja vabale ajale, et kasutada seda mänguks ja meelepäraseks tegevuseks.

Kui lapsel puudub võimalus ehitada endale mängumaailma, kuhu ta võib „päris“ elust turvaliselt kaduda, kui tal pole aega suhelda oma sõpradega fantaasiailmast, muutub ta väikeseks vanainimeseks koos kõigi kaasnevate probleemidega. Mängurõõmu asemele tuleb stress ja neurootiline muretsemine, kas ta on ikka piisavalt hea laps, kes jaksab täita kõik oma vanemate unistused.

Mängimise hääbumise pärast tunnevad muret ka maailma majandusliidrid. 2018. aastal toimunud majandusjuhtide foorumil Davosis nimetati neljanda tööstusrevolutsiooni (Industry 4.0) ohtudena robotite ja nutiseadmete võimutsemist, mille vastu saab seista... mängides. Ainult mängides saab inimesest Homo sapiens ja küllap siis ka Homo faber (teoinimene).

Koolivaheaeg algab. Laske lastel olla.