See oli kord kesktalvel. Kuninganna istus akna all ja tikkis. Korraga torkas ta nõelaga sõrme ning kolm tilka punast verd langes Muhu sussi mustrile. „Oh oleks mul ideaalne mees,“ õhkas kuninganna, „nagu Märt Avandi. Või vähemalt nagu Tanel Padar, kellel on ideaalsed tätokad. Või ideaalne euroametnik, nagu Andrus Ansip, kelle IT-nõu kuulab terve Euroopa. Või siis selline ideaalne mees, kes mängib kõikides Eesti seepides, nagu Mait Malmsten. Ideaalne mees peab oskama ise endale ülikonna õmmelda nagu Hannes Võrno ning ideaalmehe ainsaks paheks olgu kikilipsu-fetiš…“
« Avalehele 0 Kommentaari