Maikuust oktoobrini elab Narva mees Nikolai Abramenko (67) kanali ääres, mäe nõlva all, kolme helesinise järve lähedal.

Kõlab nagu idüll ja ongi seda. Esimesel korrusel on paadikuur, teisel Abramenko ja tema naise eluruumid – kaks paksude vaipadega vooderdatud tuba ja väike köök. Selliseid bokse on selle kanali ääres mitusada. Igast majakesest viivad kanali äärde relsid, mida mööda paate lohistada. Elatakse tihedalt üksteise kõrval.

Kuid kogu see maastik siin on otsast lõpuni inimeste kätetöö. Mägi, mida Abramenko oma aknast näeb, pole tavaline mägi, vaid tuhamägi. Sinna ladustab Eesti Energia Balti elektrijaamas põlevkivi põletamisel järele jäävat tuhka.

Kolm sinist järve teisel pool mäge pole tavalised järved, vaid leelisjärved. Selleks, et põlevkivituhka mäkke kanda, kasutab elektrijaam voolavat vett ehk torusse ­suunatud tuhajõge. Ühe tonni tuha kandmiseks mäkke läheb vaja viisteist tonni vett. Tuhaga kokku puutudes muutub vesi leeliseliseks ja saadetakse ühte kolmest järvest settima. Ph ulatub siin vees 12,5ni. See ei kõlba isegi mikroobidele.

« Avalehele 0 Kommentaari