Mootorlaev Vesta pardalt lagunevale kaile ronides tundus esmapilgul, et kahe aastakümne jooksul pole saarel midagi muutunud. Suured kibuvitsapõõsad roosatasid oma õiekoorma all nagu enne ning jätkuvalt on maiste probleemidega toimetulekul ainsaks lahenduseks vaid sumisevaid kärbseid täis kuivkäimlad. Tõsi, silte ja prügikaste näib nüüd olevat rohkem kui 1993. aastal, mil käisin saarel viimati, ent Aegna keskosa kaunistav torniga söökla määndub vaikselt oma kinninaelutatud akende taga ning kadunud on ka uimastavalt lõhnanud kaneelisaiad (nende asemele on sadamakioskisse tulnud müüki kartulikrõpsud ja hot-dog’id). Kuid üldjoontes näib aeg peatununa. Saare keskel kaob rohekashalli samblakuube mattuvate kuuskede vahel isegi mobiililevi.

Laevalt heidetud köit kai külge kinnitav punase nokkmütsiga mees – üks kahest saarel talvituvast inimesest – ulatab kõigile saabujaile lahkelt „Aegna maastikukaitseala üldkaardi“. Vähem kui minutiga võib end kurssi viia sellega, et „ulukitest kohtab Aegnal metskitsi, rebaseid ja kährikuid“ ning et „lemmikloomade saarele toomine on taunitav“. Kirjas on seegi, et „Aegna saare aastaringne kontakttelefon (esmaabi, avalik kord, üldinfo) on 515 XXXX“. Ning juba nüüd võiks hakata imestama, sest sel numbril helistades ei satuks hädaline sugugi mitte kontakti Aegna Vabatahtliku Reservpäästerühmaga, vaid ära on toodud hoopis Aegna teise aastaringse elaniku Hugo Udusaare isiklik telefoninumber.

Krahv hoiab saarel silma peal

Aegnal on Udusaar elanud 2003. aastast. „Siis polnud siin ühtegi registreeritud elanikku. Nüüd on 11. Läinud aastal tuli lisa uute majaomanike näol,“ räägib mees, kes on kodanikualgatuse korras teinud ära palju väärt asju: pannud püsti veebilehe aegna.ee, lahendanud koostöös linnaga prügiveoprobleeme, dokumenteerinud imelistel fotodel saare floorat ja faunat alates haruldasest punatipulistest peniseenest kuni lumiste rannakivide vahel kalaga maiustava saarmani. Südame sunnil tegutseva saarevahina hoiab Udusaar aasta ringi silma peal naabrite kinnisvaral ja tegemistel.

13 saarel elatud aasta jooksul on kaks püsiasukat kindlasti teeninud välja „põlis­elanike“ nimetuse - kuid mõnigi kaasaegnalane kasutab Udusaare suhtes ka kibedat tiitlit „krahv“, koguni „saare kuningas“. „Krahvid siin otsustavad, kes tohib saare asjades kaasa rääkida ja kes ei tohi,“ poetab üks Aegnal kinnistut omav inimene, kes oma nime kindluse mõttes avaldada ei söanda. „Kui aasta ringi saarel ei ela, oled nende meelest turistidega samal tasemel.“

« Avalehele