8. jaanuaril seisab Tallinna loomaaia direktor Tiit Maran jääkaru Nordi kõrval, telefon käes. Iga hetk võib äsja 17aastaseks saanud isakaru süda seisma jääda. Siis annab ta loomaaia kommunikatsioonijuhile Killu Kuubenile teada: „Saada pressiteade välja.”

Ajakirjanike postkasti potsatas teade: Tallinna Loomaaed võttis raske südamega vastu otsuse Nord eutaneerida. Veterinaaridel ei õnnestunud jääkaru krooniliseks muutund haava ravida.

Alles siis, umbes kümmekond minutit hiljem rääkis Maran põhjalikult ja avatud kaartidega kõikidele loomaaia töötajatele, mis juhtus ja kuidas hukkamisotsuseni jõuti. Ja loetud tunnid hiljem selgitas Maran loomaaia otsust „Ringvaate” otse-eetris.

Nordi aastaid kestnud komme oma käpahaava noolida ei lasknud sel kinni kasvada. Põletik levis terve käpa ulatuses. Nii Maaülikool kui ka Ameerika ning Euroopa jääkaruspetsialistid kinnitasid, et magamapanek on ainuõige samm.

Avalikkuse teavitamine ajatati täpselt, et vältida väärinfo levikut. Loomadega seotu läheb inimestele väga hinge. Kolleegide kogemused teistest Euroopa loomaaedadest on olnud valulikud ja õpetlikud.

„Halvim stsenaarium olnuks see, kui info oleks varem liikvele pääsenud ja ühel hetkel oleks meil plakatitega väravate taga oldud,” märgib Maran.

Venekeelse pressiteate Nordi halastussurmast pani üles ka Eesti Sputnik. Seda peegeldasid Vene kanalid hoolega, pealkirjastades: „Tallinnas eutaneeriti Venemaa annetatud karu”. Seda Nord oligi - 2009. aastal Moskvast toodud Kefirtšik.

Ent Eesti venekeelsetes Facebooki gruppides läks lahti arutelu loomaaia julmusest; osa inimesi oli solvunud, et venelaste kingitusega nii käituti.

« Avalehele 18 Kommentaari