Kivipurustaja Lenk taob suure kivimüraka viilakateks nagu sepiku

Viljandimaa mees Riho Lenk (51) lõhub oma suure haamriga 14 tonni graniitkive päevas ära.

„Ta on Kunn! Ta on Kuningas!“ ütlevad neoonvestidega töömehed, kes temaga koos töötavad. „Teist sellist ei sünni saja aasta jooksul! Sa küsi ta käest, mida ta sööb, et ta nii kõva mees on!“

Nii ma teengi.

„Mida sa sööd, et sa nii kõva mees oled?“

„Sa ei arva seda kunagi ära!“ ütleb Lenk. „Sa ei tule iial selle peale! Keegi ei tule selle peale!“

„No ütle ära!“

„Mett! 40 kilo aastas! Ja sai ei arva kunagi ära, millega ma seda söön! Keegi maakera peal ei arva seda ära!“

„Ma ei tea, soolapekiga?“

„Vahukoorega! Panen mett saia peale ja vahukoore tõmban otsa! Vahukoor annab meele pehmema maitse.“

„Muud ka ikka sööd?“

„No ikka. Võileiba või midagi...“

Viljandi linnas, seal kus järve kaldalt maapind tõuseb ja krundid on järsul kallakul nagu pääsukeste pesad, seisab õue peal mees, keset kivimürakaid, pika varrega suur haamer otsapidi käes.

Ta küsib: „Kas vanad inkad saaks nii järsu trepi tegemisega hakkama?“

Ise vaatab oma kätetööd, suurtest kivimürakatest treppi, mis läheb üles mäkke. Ta on trepi üle uhke, seda on selgelt näha. Kohe on tal valmimas kivimürakatest kõnnitee.

„Ma valisin sellised kivid, mida jõuab süles ära vedada ja mille üks serv on sile. Kõnniteed ei saa teha õhukestest plaatidest, need hakkavad kõikuma jala all! Kas sa leiad mõne kivi, mis kõigub? Ei leia!“