Kerekas nahkürpi kandev habemik veab jämeda riidelondi hoovimurul sõrga viibutava emisekuju alt osavasti läbi ning kraana hakkab undama. Kergesti – üllatavalt kergesti – tõuseb paistetanud nibudega siga taeva poole ja paljastub kõhualune tühimik, kust paistmas traate ning mingi vahtplasti meenutava materjali veel tsinkimata serva.

Tunnen suud lahti vajuvat. Juba kaks aastakümmet olen ma imetlenud, kuidas Tauno Kangro (50) oma kunstiga Eesti linnade avalikku ruumi väetab, kuidas tonne kaaluvad võimsad pronks- ja kivikujud maanduvad sinna ja tänna Kaali meteoriidi vääramatusega. Isikupärased, otsekui tohutust tordi­pritsist lastud skulptuurid – volüümika stiili tõttu on eemalt vahel keeruline mõistagi, kas modelleeritud on mõnd muinaskangelast või rohusööjat – on olnud rahvakunst sõna kõige käegakatsutavamas mõttes.

« Avalehele 3 Kommentaari