See oli kuu aega tagasi, kui algasid meie telefonikõned Ottiga.

Mobiilile vastas sotsiaalkeskuse naistöötaja, kes küsis osavõtlikult, kas te natuke kannatate, ma viin kohe telefoni tema tuppa.

Mõnda aega oli kuulda krabinat, sest töötaja pidi „ennast ära kiletama“ ja minema sinna, kus on karantiinitsoon, ja siis kostsid sammud ja naistöötaja jutt jätkus.

„Endal tuleb ka nutumaitse suhu. Mis elu see vanainimesel selline on. Enne oli võimlemine, sai televiisorit vaadata. Raamatukogu-inimesed lugesid raamatut ette ja nais­ansambel käis esinemas.

Aga koroona pani ikka niisuguse paugu et... Istu nagu urus! Nagu lind puuris! Kõik kardavad. See on ikka õuduste hirmutuba, ma ütlen teile.

Ohhh. Nüüd ma jõudsin kohale...

Ottikene, sulle on ajalehest kõne!“

„Halloo, Otti kuuleb!“ kostis reibas hääl.

Elupõline Kehra kooli joonestus­õpetaja Otti Pille (91) elab Tabivere hooldekodus juba tosin aastat. 


Avalehele
5 Kommentaari
Loe veel: