Eesti koolipsühho­loogide ühingu juht Karmen Maikalu näeb lapse käitumise taga sügavamaid koduseid muresid ja probleeme.

Õpetajal löödi puruks jalaluu, kui ta sekkus õpilaste kaklusesse. Õpetajal kulus kahe veerandiga kolm paari prille, need purunesid agressiivset last rahustades. Õpetaja (kuuendat kuud rase) oli sunnitud klassist põgenema, sest käitumisraskustega laps ründas tooliga. Lasteaias kutsuti abi, sest kuueaastast agressiivset last oli võimatu ohjeldada.

Nende lugudega astun Põltsamaa Ühisgümnaasiumi koolipsühholoogi ja koolipsühholoogide ühingu juhi Karmen Maikalu kabinetti. Siin istub ka elusuurune karvane karu. Karmen on leebe ja rõõmus, nagu ei räägikski me vägivallast ja sellest, mis selle taga on.

Lapse agressiivsusel on alati mingi tõsine põhjus. Konflikt ei teki tühjale kohale. Võib-olla oli see laps öö otsa magamata, sest purjus isa laamendas. Võib-olla tahtis ema ­ennast järjekordselt tappa ja laps valvas, et ema endale kätt külge ei paneks. Võib-olla käivad ta isa ja ema mitmes vahetuses tööl ja laps peab hoolitsema väikeste õdede-vendade eest.

Agressiivse käitumise taga on enamasti valu või mure, hirm või täitmata vajadus. Kui me seda mõistame, saavad kriitilised olukorrad hoopis teistsuguse ilme.

Taustade nägemine ja mõistmine on üks kõige olulisemaid oskusi suhtlemisel agressiivse lapsega. See teadmine avab sulle hoopis teistsugune maailma.

Meenub õpetaja, kes läks riidehoius kaklevaid õpilasi lahutama ja üks algklassi õpilane virutas õpetajale saapaga. Loomulikult sai õpetaja haiget ja oli ehmunud. Aga ta oli nii professionaalne, et ei kandnud lapse peale viha. Ta nägi lapse muret. Ta seisis selle eest, et laps saaks abi, mitte karistada. Järgmisel päeval kooli tulles palus laps õpetajalt pisarsilmi vabandust.

Avalehele
48 Kommentaari
Loe veel: