Shutterstock

“See, kuidas ta veini kaanib, on ikka ilge,” ütleb Andrese abikaasa. Andres on 44aastane, kahe lapse isa. Kõrgharidusega, oma valdkonnas hinnatud tegija.

Pool aastat tagasi käis ta maovähenduslõikusel. Andres kaalus 140 kilo, kuid eriti piinav oli pidev tühja kõhu tunne. Suured portsud kadusid kiiresti, külmkapis pidi alati olema varuks juustu ja sinki. Külmiku uks kolksus õhtuti nende kodus vahetpidamata. Süüa Andresele meeldis ja ta sõigi, pidevalt.

Lõikusjärjekorras oleks pidanud ootama kaks aastat, aga see tundus Andresele liig. Et kohe noa alla pääseda, maksis ta Tartu ülikooli kliinikumis tehtud operatsiooni omast taskust kinni. Mõni tuhat eurot tundus odav hind, erakliinikus võib sama lõikus maksta isegi üle 6000 euro.

Nüüd, pool aastat hiljem on Andres silmanähtavalt teistsugune. Särava jumega, silma järgi mõõtes on teda üksjagu vähem kui enne. Kuue kuuga on kadunud 40 kilo – justkui neli pilgeni täis veeämbrit oleks haihtunud. Riided mahuvad jälle selga, elu oleks nagu uuesti alanud.

Ent leidub ka varjukülgi. Vitamiinipuuduse vältimiseks peab mees pidevalt võtma toidulisandeid. Ta peaks sööma rohkem valgurikkaid toite, aga selle peale annab endast kohe märku podagra.

Söögiaegu tuleb täpselt järgida, muidu läheb olemine väga viletsaks.

Kui varem meeldis Andresele õlut juua, siis sellest on tulnud loobuda. Uude, väikesesse, umbes rusikasuurusesse makku õlut eriti ei mahugi.

Asemele on tulnud pidev veinitamine ja sekka ka kangem kraam. Väljaskäimised, mäluaugud.

“Selle pärast on meil mitu tüli olnud,” ütleb naine.

20 000 potentsiaalset patsienti

Eestis on iga viies inimene rasvunud, see tähendab kehamassiindeksit üle 30. Et kirurginoa abil rasvumist ravida, peab kehamassiindeks olema üle 40, kaasnevate haiguste, näiteks diabeedi ja kõrgvererõhk­tõve puhul 35. Kehamassiindeks 40 tähendab, et 170 sentimeetri pikkune naine kaalub pisut üle 115 kilo, 180sentimeetrine mees ligi 130 kilogrammi.

Maovähendusoperatsioonid on Eestis suhteliselt uus asi, esimene tehti 2004. aastal. Aastatega on oma magu lasknud vähendada peaaegu 3000 patsienti, ühe väikese Eesti linna täis inimesi. Kui algusaastatel piisas patsientide kokkulugemiseks kahe käe sõrmedest, siis mullu käis maovähenduslõikusel juba 620 inimest. Ehk teisisõnu – igal tööpäeval heidab Eestis maovähendusoperatsiooniks lõikuslauale vähemalt kaks inimest. Kuigi neid lõikusi tehakse ka Kohtla-Järvel, Viljandis ja Pärnus, jaguneb enamik patsiente Tallinna ja Tartu suurhaiglate vahel.

Põhja-Eesti regionaalhaigla kirurg Ilmar Kaur on kaalukirurgia üks pioneere Eestis. Tema sõnul vastaks lõikuse kriteeriumidele meil 20 000 – 30 000 inimest, aga neist hakkab operatsiooni kaaluma väike osa ning lõpuks leiab lõikuseks julgust veel vähem.

Maovähenduslõikus saab tavaliselt alguse patsiendi enda soovist. Kuid tihti soovitavad maovähendusele mõelda ka ortopeedid – kulunud puusa- või põlveliigeste asendamine proteesiga pole mõttekas, kui kehakaalukilosid on liiga palju. Ka seljavaludele saaks leevendust, kui kehakaal alaneks. Ning diabeedihaigetelgi võiks maovähendamisest abi olla.


“Ühel hetkel kepikõnd või jõusaal enam ei aita,” ütleb Kaur. Treeningu ja toitumisega saab rasvunu võtta maha umbes 5 protsenti kaalu ehk 140kilose kehakaalu puhul näiteks 7 kilo – nii väike kaalu­langus ei pruugi trepist üles minnes ­isegi tunda anda. Kui liikumisele ja dieedile lisada ravimid, on võimalik kaalu langetada kuni 7 protsenti. 140 kilo puhul seega umbes 10 kilo – ikka vähevõitu.

Maovähenduslõikusega võib saavutada oluliselt parema tulemuse – kuni 24 protsenti kehakaalust ehk 47–61 protsenti ülekaalust. Seega saab haiglaselt rasvunust lõikuse järel tavaline ülekaaluline inimene, aga piitspeenikese modelli välimust pole põhjust loota. See on koht, kus elu ja ootused lahku kipuvad minema.

Üldse on normaalkaalus inimesel raske ette kujutada haiglaselt rasvunud kaaskodaniku muresid. Isegi trepist allaminek on piin, sest pärast peab sealt ju taas üles tulema.

Või: ma ei saa minna õue jalutama, kõik vaatavad. Spordiklubis riideid vahetada – võimatu.

“Ülekaalulised ei tunne end ise hästi ja teiste inimeste suhtumine neisse tekitab omakorda probleeme,” ütleb Põhja-Eesti regionaalhaigla psühhoterapeut ja kliiniline psühholoog Ann-Liis Ojaots.

Äärmuslikult rasvunud on neli korda sagedamini depressioonis kui normaalkaalus inimesed. Depressioon omakorda soodustab kehakaalu tõusu. Nõiaring.

“Nende enesehinnang on madalam, nad pole oma kehaga rahul, nad kipuvad koju konutama jääma – esiteks pole neil jaksu välja minna, teiseks häirib suhtumine. Mida rohkem nad jäävad omaette, seda rohkem tekib depressiooni,” nendib Ojaots.

See on keerukas küsimus: mis on põhjus ja mis tagajärg? Kas enne oli depressioon ja madal enesehinnang, mille tagajärjel inimene rasvus? Või vastupidi?

Kaaluvähendamine nõuab ka psühholoogi

Arenenud riikides on tavaks, et enne maovähenduslõikust käivad patsiendid ka psühholoogi juures – sõelumaks välja neid, kellel võivad pärast probleemid tekkida. Ojaots ütleb, et praegu see Eestis tavaks pole, ent uus, koostamisel olev ravijuhend näeb sellist visiiti ette.

Ojaots selgitab, et operatsioonile mineja ootused peaks olema hästi realistlikud – elu tõesti muutub, aga päris kõik probleemid ei lahene. Kaur märgib, et suhteprobleeme ega enesehinnangut kirurginuga muuta ei suuda.

Suurimad riskid on söömishäire, alkoholi ja mõnuainete kuritarvitamine ning isiksusehäire. Inimese hoiakuid on raske muuta ja kui paindlikkust napib, siis on raske elustiili muuta ja ravijuhistest kinni pidada. Impulsiivsus on samuti riskitegur. Inimesel, kes enne teeb ja siis mõtleb, võib olla raske operatsioonijärgsete üleelamistega toime tulla.

Pärast lõikust muutub elu ikka väga radikaalselt. Lemmiktoidud, mis enne panid suu vett jooksma, ajavad nüüd iiveldama. Veidigi suurem toiduports tekitab tahtmise pikali visata.

Ka teiste inimeste ootused võivad tekitada suhtesegadikke. Kui kaaslased eeldavad, et kaalukaotuse järel on inimene õnnelik, aga ta ise ei tunne end õnnelikuna, tekivad konfliktid.Kaalulangus tähendab paljude lõikusel käinute jaoks uusi muresid. Umbes neljandik kaalukirurgia patsiente jõuab varem või hiljem plastikakirurgi juurde, sest nahk on pärast kaalukaotust lotendama hakanud.

“Ma olen näinud, kuidas kõhunahk rippus vastu põlvi,” kirjeldab Kaur.

96 protsenti läheks uuesti operatsioonile

Kui Andrese loo juurde tagasi pöörduda, siis Ojaots ütleb, et maailmas tehtud uuringute põhjal alkoholiprobleem pärast maovähenduslõikust pigem sageneb. Üks hiljutine uuring väidab koguni, et pooled alkoholiga kimpu jäänud pole lõikuse eel pitsi suhtes tõmmet tundnud.

Alkoholiprobleemi süvenemine puudutab eeskätt mehi, aga neid on Eestis maovähendajate hulgas vaid viiendik. “Üldiselt on alkohol täiesti mittesoovitatav,” ütleb Kaur. “Pulmas või matusel pitsi võid võtta, aga igal õhtul teleka ees veini juua – see pole mõeldav.”

Kaur lisab, et Eesti patsiendid on tegelikult uurimata. Üks uuring saja patsiendi hulgas, kellele operatsioon tehti vähemalt viis aastat tagasi, siiski korraldati. Sealt selgus, et tervelt 96 lõikusel käinut läheks sinna uuesti. Vaid neli ei tahtnud seda kannatust uuesti kogeda.