Helen Kask (30) tõuseb hommikul kell pool üheksa.

Teeb pool tundi joogat.

Paneb teevee keema.

Tal on kõik täpselt läbi mõeldud. Ökoloogiline jalajälg peab olema võimalikult väike. Ja seepärast laseb ta kraanist kiirkeedukannu tulist vett („Meie majas on gaasikatlamaja, gaasiga vee soojendamisel tekib vähem CO₂ kui põlevkivielektriga,“ teab Helen). Roheline teepuru, mida ta tassi raputab, on ostetud lahtisena ühest vanalinna poest ja pandud riidest kotikesse, mille Helen poodi kaasa võttis.

Helen ei taha asjatult rämpsu tekitada. Kui ta soovib tomateid osta, aga näeb poes ainult plasti pakendatud tomateid, siis jätab ta need pigem ostmata ja plaanitud söögi tegemata

Avalehele
Loe veel: