Palun võtke mind oma perre! Ekspress tutvustab lastekodulapsi

Eestis elab lastekodudes 400 last, kes võiksid päevapealt kasuperre elama minna. Umbes sama palju peresid ootab järjekorras, et lastekodust laps võtta. Kõik on justkui tasakaalus, kuid miks nad kokku ei saa?

Juuksed on tal lühikesed, pealt veidi pikemad, karedad. 11aastane Artur veab paberile hiiglasliku ringi. Käsi on kindel, kuid nina tilgub. Taskurätti pole.
N lastekodus (meie seadused ei luba laste kaitsmise nimel avaldada isegi piirkonda, kus see lastekodu asub, rääkimata asulate või inimeste täisnimedest) elav Artur joonistab iseennast. Sellisena nagu ta end näeb.
Mõni aeg tagasi palus Artur kasvatajalt luba juuksurisse minna.
„Miks?“ imestas kasvataja.
„Ma tahan endale lokke,“ põhjendas poiss.
Artur tahab endale perekonda. Ta teab, et tahetakse lokkidega last – nad olid koos kasvatajaga just lugenud Astrid Lindgreni raamatut „Hulkur Rasmus“.
Artur võiks – nagu ka Hulkur-Rasmus – päevapealt lastekodust välja kolida, kui keegi teda vaid tahaks. Ema on temast loobunud, kuid samas lastekodus elavad ka Arturi vend ja poolvend. Aeg-ajalt viib ema uus mees need vennad koju, kuid Arturit ei võta.
Siis Artur alati nutab. Ema ei ela ammu selle mehega koos, vaid juba järgmisega ja on veel kaks last juurde sünnitanud.
14 aastane Kenneth on raputatud laps. Beebieas raputati teda nii tugevasti, et pea rappus kontrollimatult ette-taha ja kogu tema aju sai kahjustada. Kenneth tuli lastekodusse kaheksakuiselt.
Nüüdseks on tal murduv hääl, jutt jookseb laialt, poiss on hakkamist täis.
Artur ja Kenneth võiksid kohe uude perre minna, kuid last soovivatel peredel on kindlad eelistused.
Kõige kiiremini leiavad kasupere kuni kolmeaastased terved lapsed, soovitavalt tüdrukud.