Artikkel ilmus esmakordselt erilehes Clinic.

Kuigi teatud määral on olelusvõitlus meditsiinis ja plastikakirurgias paratamatu ning teinekord ka üsna karm, eelistab dr Simmo ametikaaslastest rääkida mitte kui konkurentidest, vaid kui kolleegidest, kellega rasketes olukordades asju rahulikult arutada ja inspiratsiooni koguda. Samuti ei kujutaks ta ette sellise töö tegemist lihtsalt raha pärast. Oma loomult on kirurgid lõppude lõpuks üsna sarnased: tahavad oma tööd hästi teha ning saavad rahulolu heast tulemusest.

Kodulehel teie tunnustamisega just ei koonerdata: unikaalset koolitust omav mitmekülgsete oskustega nõutuim tipp-plastikakirurg. Ja see on vaid esimene lause. Kuidas on õnnestunud sellisele tasemele jõuda ning millised on mõned unikaalsemad läbitud koolitused?


Kõik kodulehel olev on muidugi tõsi. Millegi esiletoomiseks on erinevaid võimalusi ja teinekord niisuguseid asju ise lugedes paneb ennastki mõtlema, et äkki on see liiga ülespuhutud. Aga see kõik on tõsi, ega seal valetatud ei ole. Kõiki oma koolitusi kokku lugedes on neid minu meelest isegi natuke liiga palju, kui päris aus olla. Igale inimesele on ju antud teatud aeg. Kui eriala omandamine venib liiga pikaks, võetakse see aeg töö tegemise arvelt. Inimese “best before” saab umbes kuuekümneselt otsa. Öeldakse, et kirurgi kõige parem vanus on 45–55. Mina olen 51. Muidugi oleneb sellest, mis kirurgiga on tegemist, aga üldiselt 50 ringis on see kõige parem aeg. Kui minna oma koolitustega liiga pikale, ei jõua oma head aega ära oodata.

Tartu ülikoolis õppisin kuus aastat, nagu kõik arstid, sellele järgnes üheaastane internatuur ja seejärel üldkirurgia residentuur, sest üldkirurgia meeldis mulle tol ajal väga. Lõpetasin ka selle Tartu ülikoolis ja läksin Soome tööle. Seal hakkasin tegelema rinnavähilõikustega, kust saigi alguse minu suund ja huvi plastikakirurgia vastu. Mind kutsuti plastikakirurgia residentuuri, millest ma alguses keeldusin, sest tahtsin juba lõikama hakata, mitte veel viis aastat residentuuris veeta ehk seda aega jälle enese koolitamisele ohverdada. Lõpuks ma aga Helisingi ülikooli plastikakirurgiasse siiski jõudsin. Ja kuigi ma olin üldkirurgia residentuuri läbinud, võttis uus residentuur mul ikkagi veel viis aastat. Pärast seda avanes võimalus minna kaheks aastaks Barcelona ülikooli rekonstruktiivse mikrokirurgia magistrantuuri ja käia selle raames erinevates riikides koolitustel. Seega tuligi mul kokku 7 + 5 + 5 + 2 aastat ehk 19 aastat. Tõsi, samal ajal kui oled residentuuris, töötad sa muidugi ka haiglas, mitte ei istu kogu aeg koolipingis.

Väiksemaid koolitusi on muidugi kogu aeg. Kirjutamata reegel on, et iga arst käib umbes kaks nädalat aastas koolitusel. Kahjuks ei ole see aga alati võimalik, sest sellised koolitused on ääretult kallid, eriti plastikakirurgias.

Ja neid finantseerib siis arst ise?


On erinevaid võimalusi, aga reeglina jah arst ise finantseerib. On ka sponsorkoolitusi, aga nendesse tuleb alati suhtuda teatud kriitikaga. Tasuta lõunaid ei ole olemas. Kõige paremad koolitused on need, mille ise kinni maksad ning siis sa ise ka tead täpselt, mida sealt saama lähed. Ise tuleb neid koolitusi otsida.

Kas liiga palju koolitusi tähendab ka seda, et olete omandanud mingi spetsialiteedi, millega väga tihti rakendust ei leia?

"Minu isiklik maitse on pigem konservatiivne."


Ma päris nii ei ütleks, sest kõik oskused, mis omandad, sulle siiski ka jäävad. Aga näiteks mikrokirurgiaga, mille läbitud koolituse üle ma väga õnnelik olen, ma hetkel siiski ei tegele. Kõike lihtsalt ei jõua, sa pead endale mingisuguse tee valima. Sa ei saa olla meister absoluutselt kõiges. Minu praegune põhisuund on siiski esteetiline plastikakirurgia ja kõik sellega seonduv.

Esteetilist ja plastikakirurgiat kasutatakse tihti sünonüümidena ...


Tegelikult ei ole plastikakirurgia ainult esteetiline kirurgia. Esteetiline kirurgia on plastikakirurgia üks haru. Plastikakirurgia on palju suurem mõiste. Plastiline kirurgia ehk plastikakirurgia erialana on kirurgia liik, millega ravitakse suuri koedefekte, mille on põhjustanud kas pahaloomulised kasvajad, suured põletused või traumad. Esteetilises kirurgias ravitakse reeglina terveid inimesesi, kes tahavad oma välimust muuta. Rekonstruktiiv- ja plastiline kirurgia on põhimõtteliselt sama. Kuigi mitte täiesti. Rekonstruktiivkirurgiat ei pea ainult plastikakirurgid tegema. Seda võib teha ka näiteks ortopeed, üldkirurg, näo-lõualuukirurg, silmaarst või kõrva-nina-kurguarst või muu eriala kirurg. Kui nina-kõrvakurguarst taastab inimesel hingamisteid või suuõõnt, siis see on ka rekonstruktiivkirurgia. Puhtalt välimusse puutuv on esteetiline kirurgia. Patoloogiat või haigusseisundit puudutav on rekonstruktiivne kirurgia.

Aga haruldasemad spetsialiseerumised nõuavad vist rohkem usaldust ja ka selgitustööd?


Jah, näiteks üle kümne aasta tagasi Hiiu onkoloogiahaiglas kohese rinnataastamisega alustades ei tegelenud sellega keegi teine Eestis. Ei saa just öelda, et kõik selle kohe suure rõõmuga vastu võtsid, et me neid operatsioone teeme. Tänapäeval on see jällegi täielik trend. Kui sa teed midagi uut, siis on see ka arusaadav, et alguses on teatav vastuseis, aga sellest ei tohi ennast häirida lasta, vaid tuleb oma asja edasi teha. Lõpuks harjutakse uute asjadega ja hiljem ei kujutata enam ilma nendeta elu ettegi. Oluline on, et sa ei kahjusta inimest. Et sa pakud talle küll mingit lisateenust, aga inimene saab sellega terveks ja tervemaks. Peab kogu aeg balansseerima lubatud ja lubamatuse piiril. Naiste intiimkirurgiat tuleb ka üsna palju ette. See on muidugi selline asi, millest väga palju ei räägita. See on väga delikaatne teema ja vahepeal üldse tabu olnud. Seda ei ole peetud asjaks, millest tahetakse rääkida. Aga kui naistel on sellega probleeme, siis tuleb neid aidata. Koolitusi selle piirkonna käsitlemisest on väga vähe. See teema on Eestis olnud traditsiooniliselt günekoloogide pärusmaa. Hetkel on nii, et ka günekoloogid saadavad mulle patsiente. Välismaal on plastikakirurgid selle teema üle võtnud. Näiteks eelmisel aastal oli New Yorgis koolitusel üks saksa kolleeg, kes alustas neid intiimpiirkonnalõikusi 25 aastat tagasi ja teda kogu aeg halvustati nii günekoloogide kui ka oma eriala inimeste poolt. Arvati, et ta teeb rohkem halba kui head ja tegeleb asjadega, millega tegelema ei peaks. Nüüd on ta oma niši täielik guru ja tegija. Kui sa tuled millegagi välja ja pakud mingisugust teenust ja operatsiooni, mida pole varem tehtud, siis reeglina on sellele väga suur vastuseis, seda on palju rohkem kui toetavat suhtumist.

Kas meditsiin oli üks ja ainus valik?


Väga noores eas olin ma jah kindel, et tahan arstiks ja kirurgiks saada. Aga vahepeal tekkisid teised huvid, nagu majandus ja matemaatika. Keskkoolist läksingi otse ülikooli matemaatikat õppima. Sealt võeti mind ka sõjaväkke. Olin üks viimaseid, kes käis Nõukogude armees. Tagasi tulles mõtlesin veel natuke aega õppida, aga lõin käega ja sain aru, et matemaatika ei ole ikka mulle. Siis läksin haiglasse sanitariks tööle, et ära näha, kuidas seal on. Ma mäletan väga hästi, et keegi ei saanud aru, miks ma sanitar olen ja mida ma seal teen. Inimesed tegelesid raha teenimisega, mitte ei töötanud haiglas sanitaridena. Ma tahtsin olla kindel, et see töö on ikkagi minu jaoks. Sattusin tol ajal dr Sullingu opituppa sanitariks ja seal nägin väga palju huvitavat ning minusse suhtuti seal hästi. See oli minu esimene kokkupuude suure meditsiiniga ja ma sain aru, et see meeldib mulle. Sealt edasi läksin arstiteaduskonda.

Kas liiga tunnustatud kirurgidega ei või käia kaasas see häda, et ei kahelda küll kompetentsis, aga samas arvatakse, et nimi ise maksab juurde?


Ma arvan, et nimi tuleb välja teenida, nagu vanakooli kirurgid oma nime pikkade aastate ja pikkade töödega välja teenisid. Nad tegid 25–30 aastat tööd, said hallid juuksed ja halli habeme ning olidki tunnustatud tegijad. Tänapäeva maailm on muutunud, väga palju on marketingi ja reklaami, eriti mis puudutab erameditsiini. Minule meeldiks nii, et kuulsus ja tuntus saadakse ikkagi raske tööga. Samas marketingi on nii erameditsiinis kui ka suurtes riigihaiglates. Igal pool käib olelusvõitlus. Tegelikult on tavapatsiendil üldse väga raske aru saada, kes on kes. Mõnikord on isegi minul väga raske kellegi tausta vaadates aru saada, mis kirurg ta erialalt on. On ta kõrva-nina-kurguarst, üldkirurg, plastikakirurg või näiteks nahaarst. Seda ei suuda tihti ka tema CV-st või kusagilt mujalt välja lugeda. Tänapäeval võib iga arst oma seina uhkeid pitsateid ja kuldääristega diplomeid täis panna, mis tegelikult ei pruugi mitte midagi maksta. Iga nädal toimub mingisugune koolitus, kus saab mingi sertifikaadi ja sa võid alati öelda, et oled nüüd tegija.

Dr Simmole on muuhulgas kirjutatud luuletusi ja kingitud põllulilli. Kõik tänuavaldused on olnud väga südamlikud ja liigutavad.
Foto: Herkki-Erich Merila
Minu kõige väärtuslikum diplom on Helsingi ülikoolist saadud plastikakirurgi eriala diplom, mis on kõigest tavaline valge A4-paber, millele on trükitud „Siim Simmo, plastikakirurgia eriala arst” ning all on lihtsalt allkiri ja pitsat. Sellise võib iga koolilaps oma kodusest printerist välja lasta. Kui ma näitan seda ükskõik kellele, siis nad ei saagi aru, et see on diplom. Sisu on tähtis, mitte välimus.

Eks tunnustus tuleb aeglaselt, aga ta tuleb. Mida rohkem sa patsiente opereerid, seda rohkem sinust räägitakse. Kui asjad õnnestuvad, siis rohkem. Aga väga paljud asjad ei õnnestu nii, nagu tahetakse. Ühes loengus öeldi kord, et õnnestunud operatsiooniga tuleb kaks patsienti juurde, aga ebaõnnestumisega jätab kakskümmend patsienti tulemata. Sa pead tulemuste saamiseks väga palju vaeva nägema. Samas võid sa anda endast maksimumi, aga tulemust ikka ei tule, ükskõik kui palju sa püüad. Tänapäeval on olemas internet, igaüks võib rääkida või kirjutada sellise kommentaari, mida heaks arvab. Ühtegi asja sa internetist maha ei saa. Olen ka oma kolleegide kohta lugenud kommentaare, kus on öeldud ikka väga halvasti. Ja mitte ükski arst ei ole niisugust kommentaari väärt, ükskõik mida ta ka teinud ei ole, sest keegi ei tee tahtlikult halba tööd. Tänapäeval on arsti elu suhteliselt julm. Inimesed on kiitustega kitsid. Mul on ka päevi, kus tuleb inimene, langeb pisarates kaela, kallistab ja ütleb, et ma olen kõige jumalikum inimene, keda ta tunneb. Ja siis tuleb inimene, kes sõimab su näo täis. Ma arvan, et sellised asjad on ka teistel kirurgidel igapäevased. See sõltub sellest, kuidas sa inimestele meelde jääd.

Näiteks kui inimene soovib tulla operatsioonile ja ma räägin talle oma plaanist ja nägemusest, siis võib ta pärast käia veel kolme kirurgi juures ja igaüks ütleb erineva arvamuse. Mõned neist inimestest jõuavad minu juurde tagasi ja küsivad, mida nüüd teha, kui mul on neli arvamust ja neli kirurgi, kes kõik on ju pädevad, aga kellel on kõigil erinev arvamus. Siis ma ütlengi, et tegelikult on kõik arvamused õiged. Kõik näevad asju natukene erinevalt.

Aga konkreetselt sellist hinnangut, et Simmo on liiga kuulus ja ülehinnatud, ei ole kohanud. Ma ei usu, et ma nüüd nii kuulus ka olen, see on kindlasti liialdus. Eestis on üsna keeruline väga kuulsaks saada. Meie patsientuur ei saa kunagi nii suureks kasvada. Kui välismaiseid kliente ei oleks, oleks tööd poole vähem. Enamik neist on Soomest ja mujalt Põhjamaadest. Kõige kaugem klient on tulnud Hiinast. Inimesed võivad tulla väga huvitavatest kohtadest. Kirjutavad meile, küsivad infot ja kui neile asjad sobivad, siis tulevad, lõikame ja nad lendavad lennukiga tagasi.

Kas on mõni õppejõud või kirurg, kes on olnud teile suureks eeskujuks ja inspiratsiooniks?


Üldkirurgia aegadest oli Tartus minu juhendaja Urmas Lepner ja Tallinnas Jaan Tepp. Mõlemad väga sümpaatsed inimesed, kelle käest sain baasteadmised. Soomes on minu väga suur eeskuju rinnakirurg prof Karl von Smitten, kes võttis mind kunagi oma osakonda tööle rinnavähikirurgiat tegema ja hakkas mind soovitama. Järgmisena kindlasti plastikakirurg prof Jyri Hukki. Mõlemad on juba vanemad mehed, Smittenil käin tihti külas ja Hukkiga käime siiamaani koos koolitustel ning helistame vähemalt üle nädala ja arutame raskemaid juhtumeid läbi. Kuna ma pole Eestis plastikakirurgiat õppinud, siis siin mul nii suuri eeskujusid ei ole. Viimasel ajal on mul hea koostöö vanameister Jaan Troostiga, kellel on 40-aastane töökogemus ja me sobime omavahel hästi.

Kui lai peaks ühe plastikakirurgi ampluaa olema, ilma et kvaliteet ja põhjalikkus kannataksid?


See on väga keeruline küsimus. Rindu lõikavad tavaliselt kõik plastikakirurgid, seda on lihtsalt kõige rohkem. Võrreldes iseennast Eestis töötavate plastikakirurgidega, siis Eesti residentuuriprogramm ei hõlma rinnavähikirurgiat. Eesti plastikakirurgidel puudub rinnavähi taust. Soomes on see olemas, ka Rootsis, Norras ja Taanis lõikavad paljud plastikakirurgid rinnavähki. Eestis kuulub rinnavähikirurgia traditsiooniliselt üldkirurgidele ja günekoloogidele. Tõenäoliselt mingist ajast siirdub see plastikakirurgiasse. Eestis lihtsalt ei ole plastikakirurge nii palju ja siin on veidi teised traditsioonid. Otsest piiri, kui palju erinevaid lõikusi üks kirurg teeb, ei ole. Kui teha oskad ja tööd jagub, võid väga palju erinevaid operatsioone teha. Kui end mingis piirkonnas koduselt tunned, siis palun väga.

Kas konkurents on Eestis suur ja ilma turunduseta ikka ei saa või on tuntus ja tunnustus juba iseenesest reklaamina toimima hakanud?


"Oma kortse ja volte näeb inimene ise rohkem kui keegi teine."

Minu kasuks mängibki Eestis minu rinnavähikirurgia taust. Minu teekond rinnakirurgiast plastikakirurgiasse algas üldse sellega, et ma hakaksin lõikama rinnavähki. Karl von Smitten kutsus mind enda juurde ülikooli haiglasse tööle ja oleksingi saanud sinna jääda, aga ma ise tahtsin edasi liikuda ja teha lisaks rinnavähile ka midagi muud. Rinnavähk on iseenesest erialana väga huvitav, aga ainult seda teha tundub väga rutiinne. Siiski sain ma rinnavähist väga hea baasi ja koolituse.

Ma ei tahaks väga rääkida konkurentsist, vaid kolleegidest, kellega omavahel raskeid juhtumeid arutada. Aga praktikas see alati ei toimi. Oleks ju hea mõne juhtumi puhul oma Eesti kolleegile helistada ja läbi rääkida, aga praegu ma pigem helistan mõnele Soome või Rootsi kolleegile ja räägin temaga.

Ma arvan, et vähemalt praegu jätkub Eestis kõigile tööd. Lisaks käivad kõikide meie uste taga kolleegide opereeritud patsiendid, kes pole oma lõikustega rahul. See on mõlemapidine. Minu juurde tulevad teiste arstide patsiendid rääkima ja küsima ning isegi ütlema, et kirjutage, et kogu tema töö on halvasti tehtud. Seda ma aga ei tee, sest ma ju ei tea algtulemust. Ma püüan neid asju rahumeelselt lahendada. Oma kolleegi mustamine ei vii mitte kusagile, see tuleb kohe sulle solgipangena tagasi. Kindlasti käivad ka minu patsiendid minu kolleegide juures näitamas tulemusi, millega nad rahul ei ole. Ma tean seda. Minu soovitus patsiendile on siiski püüda leida ühine keel selle kirurgiga, kes on teda lõiganud. Kui see läheb halvasti ja tekib konflikt, siis on muidugi ääretult kahju ja sellest kaotavad kõik. Ebaõnnestunud operatsioonist on iseenesest rohkem õppida. Ma kutsun oma patsiente tagasi, kui midagigi läheb halvasti. Parenemine võtab aega, esimene hinnang on kuu aja pärast, siis poole aasta, siis ühe ja siis kahe pärast. Esialgu fantastilisena tunduv tulemus võib olla poole aasta pärast muutunud. Ja samas võib esialgselt rahulolematu patsient poole aasta pärast rahul olla. Kui asi on paranemisfaasis, siis seda ei saa veel hinnata. Nädal pärast oppi hinnangut anda ei saa. Praegu käis ka just silmapatsient õmblusi ära võtmas ja kurtis, et tal on seal üks voldike. Aga veel on liiga vara. Neid voldikesi on ja tuleb ikka. Nahk on elus kude, see ei ole riie. See elab. Nahal on oma mälu. Mõnda asja tulebki paar korda lõigata, enne kui ta saab päriselt valmis.

Oletame, et kõik tööd oleksid ühtemoodi tasustatud, kas siis tahaksite ikka plastikakirurgiaga tegeleda? On see töö iseenesest piisavalt paeluv?


Mina olen oma käekäiguga väga rahul. Mul on vedanud, et minust sai just kirurg. Pole oluline, kas oled plastikakirurg, üldkirurg või mõni muu kirurg. See eriala meeldib mulle ja see, et ma olen just plastikakirurg, on minu jaoks nagu kirss tordil. Olen töötanud väga erinevates haiglates nii siin- kui sealpool Soome lahte ja mulle meeldib selline enda jagamine. See on andnud mulle laiahaardelise kogemuse, mida ma poleks saanud eluaeg ainult ühes haiglas töötades. Ma arvan, et olen ka ühiskonnale midagi tagasi andnud, töötades vähipatsientidega ja arendades oma eriala. Ega seda tööd ainult raha pärast teha ei saa. Kui sa lähed raha pärast midagi tegema, siis on oht omadega rappa minna. Et olla oma eriala tipus, kulub nii palju aastaid õppimisele ja rutiinsele igapäevatööle, et selle ajaga oleks ainult raha armastav inimene teeninud kuskil mujal palju lihtsamini ja kiiremini. Raha on tore, aga see ei ole peamine. Kui sul läheb lõpus midagi halvasti, siis ei saa sa seda korda mitte ühegi summaga. Sa võiksid kogu oma raha ära anda, aga peaasi, et inimene saaks korda ja terveks, siis raha enam ei loe. Aga muidugi, kirurg ei saa ka omadega pankrotti minna, siis ta enam lõigata ei saa. Kirurg peab olema ikkagi plussis.

Kuidas üks plastikakirurg inspiratsiooni kogub? Kindlasti mitte ainult vastavatelt koolitustelt välismaal.


Suurt tööalast inspiratsiooni annavad ikkagi koolitused, mis mulle väga meeldivad. Just sellised hands on ehk workshop’i tüüpi koolitused, need on kõige paremad. Saad panna kindad kätte ja minna vastava guruga lõikama. Alati kusagil käies saan uusi ideid, mida koju tulles rakendada. Seda infot on palju. Kõik pole küll kuld, mis hiilgab. Vastavaid koolitusi on tegelikult raske leida, terasid õpetab sõkaldest eraldama kogemus. Tuleb üles noppida pärlid, aga see ei ole lihtne.

Oma inspiratsiooniallikatega me muidugi ka räägime ja unistame. Rääkida oma ala väga suure tegijaga on samuti väga inspireeriv ja on tore, et kui räägid, et mul on see ja see probleem, siis tema lohutab, et mul on ka nii olnud. Kirurgid on oma loomult ikka suhteliselt sarnased. Me tahame oma tööd väga hästi teha. See ei ole see, et sa teed midagi ainult raha pärast. Kui sa näed head tulemust, siis see pakub ikkagi väga palju.

See, et plastiline kirurgia pole vaid kuulsate ja rikaste pärusmaa, ei tule vist enam üllatusena. Kas see on nii pigem üha suurema visuaalse eksponeerituse tõttu, on see mujalt imporditud mõttemall või midagi muud?


Maailm lihtsalt liigub selles suunas. Kõigil on Facebook ja Instagram ning ennast eksponeeritakse. Sul peab olema hea ja ilus elu, puhkusepildid, ilusad lapsed, ilus mees või naine. Inimene ei taha vananeda, kuigi see on tegelikult auväärne tegevus. Iluideaal on aga sile nägu, kuigi kortsud teevad isikupäraseks. Ilma kortsuta nägu on elutu nägu. Me ei saa inimestelt emotsiooni näost ära võtta. Eestis ei ole õnneks mindud radikaalset teed pidi, Põhjamaad on suht konservatiivsed. Meie erialal on oluline see, et maksimaalselt täiusliku tulemuse saamiseks peab käima piiri peal. See piir, kus sa võid vääratada, on millimeetri kaugusel. Moto on ikkagi less is more. Parem las olla veidi vähem lõikuse tulemusega rahulolev patsient, aga peaasi, et ta on turvaliselt lõigatud ja sa ei riku midagi ära. Serva peal käies võib vajuda üle serva teisele poole ja see võib lõppeda katastroofiga.

Aga kas kogu see “ma teen seda ainult enda pärast” jutt on üldse tõsiseltvõetav? Et mitte miski ja keegi ei mõjuta?


Õnneks on nii, et enamik inimesi teeb ilulõikusi ikkagi enda pärast. Kindlasti mingi mõjutatus on, aga inimene tahab ju ise olla värske, puhanud, prink ning nooruslik.

Oma kortse ja volte näeb inimene ise rohkem kui keegi teine. Tihti tulevad naised minu juurde ja õnneks enamikul kordadest selgub vestluse käigus, et ega mees ja lapsed ei tahagi, et ma siin olen. Nemad ütlevad, et ära mine, aga ma ise tahtsin tulla. Tegelikult on see sümpaatne. Eks me siis vaatame ja kaalume, kas teeme midagi või ei tee. 80-aastasest sa 40-aastast siiski ei tee. Ei tohi üle piiri minna.

Kuidas peaks käituma naine, kelle mees vastuvaidlemist mittesallivalt suuremaid rindu või siledamat näolappi nõuab?


Ennast kirurgiliselt kohendada pole Siim Simmo lasknud, vaid püüab selle asemel elada tervislikult ja positiivse mõtteviisiga.
Foto: Herkki-Erich Merila
Seda ma olen ennegi öelnud, et siis tuleb võtta uus mees. Täiesti raudselt, uus mees. Inimene kuulub iseendale. Ta ei kuulu oma mehele, vanematele ega isegi mitte oma lastele. Inimene on indiviid, kõik ülejäänud inimesed sinu ümber on kaaslased sinu elus ja sa pead ise otsustama, mis sulle sobib. Tegelikult ongi nii, et kui inimene tuleb iseenda pärast, siis see lõikus annab talle ka palju rohkem. Tihti jõutakse minu juurde siis, kui on mingisugune pereprobleem. Kas ollakse äsja lahutatud, uuel ringil või tahetakse konkurentsivõimet suurendada ja seda väga kiiresti. Mina soovitan siiski lahutuse või eluprobleemi korral ilulõikustega natukene oodata, mitte tormata neid kohe tegema. Las see n-ö puder jahtub enne maha ja siis hakka seda sööma. Kohe lasta endale kõiki asju panna ja kõike teha ei ole mõistlik. Tuleb võtta mingisugune aeg, kus sa vaatad iseenda sisse.

Kas keskmise eestlase tagasihoidlikkus avaldub ka plastilises kirurgias või kaldutakse ekstravagantsustesse?


Eestlased õnneks ei kaldu väga ekstravagantsustesse. Võib-olla on minu klientuur ka muutunud, aga vähemalt ülisuurte rindade nõudmine on vähenenud. Võib-olla ka teatud klientuur käib teatud kirurgi juures. Vahepeal oli väga suur nõudlus suurte implantaatide järele. Tihti tahetakse suurt rinda, mis oleks loomulik. Näeks suur välja, kuid ei hakkaks samas liigselt silma. Just nagu tahaks maja mere ääres, vanalinnas ja metsa sees.

Minu isiklik maitse on pigem konservatiivne. Ma ei poolda väga suuri muutusi. Püüan nii palju inimesele vastu tulla kui võimalik. Kui lähen iseenda arusaamistega vastuollu, siis jätan pigem lõikuse ära.

Millist protseduuri teile isiklikult kõige rohkem teha meeldib? Miks?


Rind on väga huvitav, just probleemne rind. Kuu aega tagasi tegime ühele patsiendile suure lõikuse. Ta oli kaalu langetanud noor tüdruk, lõikasime õlavarred ilusaks ja panime proteesid, tegime rinnatõstmise ja kõhu lõikaksime siledaks. Kokku kuskil kuus tundi. Ja põhimõtteliselt sai tuhkatriinust printsess. Ta saatis oma pildid ja on ilmselge, et lõikus tuli hästi välja. Seda ei juhtu tihti, et ma üllatun oma tulemust nähes.

Näiteks ka 16-aastase tütarlapse rind võib välja näha nagu vanainimesel. Süüdi on kas geneetika või lihtsalt väga õnnetu juhus. Kahjuks tuleb seda ikka ette. Kui nii noorel tüdrukul on nii vormist väljas olev rind, siis ega ta sellega kusagile ei lähe. Ta ei lähe sõpradega välja, ta ei tee sporti, ta ei julge ühtegi suhet luua jne. Selline probleem aastatega ei parane. Sellistel juhtumitel ei aita tavaline rinnasuurendus, tuleb ka kardinaalselt rinna kuju muuta. Noortel naistel on ka tuberoosse rinna probleem. Selline rind on osaliselt väljaarenemata ja teinekord on hea tulemuse saamine tõeline väljakutse. Sellised juhtumid on professionaalses mõttes väga huvitavad, nii nagu ka rasked rinnavähi juhud.

Samuti on kõik näopiirkonnaga seonduv mulle väga südamelähedane, ehkki kui midagi ebaõnnestub, siis riiete alla sa seda ei peida (nagu rinda). Samas, õnnestumise korral annad sa inimesele ikkagi täiesti uue hingamise.

Kas rinnasuurendusoperatsioon on iseenesest keeruline?


Iseenesest tehniliselt ei ole keeruline. Aga seal on omad pisinüansid, mis hakkavad kaasa mängima. On olemas teatud kujuga rindasid, mida iga kirurg oskaks ilusaks teha. Aga on olemas teatud rinnad, millele mõjub iga pisiasi ja see juba igaühel hästi välja ei tule. Need nüansid muudavad selle asja kokkuvõttes huvitavaks.

Mida peate kõige suuremaks tunnustuseks endale?


Eks ikkagi patsiendi tänutunnet ja seda näeb silmadest. Kui sind pärast operatsiooni kõvasti kallistatakse, nii et pisarad silmis, on see väga liigutav ja emotsioonid on laes. Mulle on toodud tänutäheks ka tapetud siga, mis vaevalt minu autosse mahtus, aga sellest keeldumine oleks patsienti sügavalt solvanud. Toredaks üllatuseks oli ka see, kui tulin näljasena pikalt lõikuselt ja patsiendi poeg ootas mind lihapirukatega, millest pooled oli ta jõudnud pika ootamise peale ära süüa. Mulle on kirjutatud luuletusi ja kingitud põllulilli. Kõik need tänamised on olnud väga südamlikud ja liigutavad.

Aga milline on olnud üks pigem tavaline ja üks pigem ebatavaline põhjus, miks te olete operatsioonist keeldunud?


Pigem ebatavaline oli juhtum, kus mees ja naine olid vastuvõtul ning naine tahtis väiksemaid rindu, kuid mees eelistas suuremaid. Lahti läks suur tüli ning ma keeldusin. Ma palusin mehel lahkuda, sest minu kabinetis läks sõnasõjaks. See paar läks hiljem ka lahku.

Tavalisem põhjus rinnalõikusest keeldumiseks on olnud näiteks see, kui minu arust on tegemist ideaalse rinnaga ja tegu on väga noore naisega. Kui näen, et seal ei ole mõtet midagi ei suurendada ega vähendada, siis ma seda operatsiooni ette ei võta. Sellisel juhul mõtlen väga tihti – eriti veel siis, kui naine tuleb koos mehega –, et nad lihtsalt ei saa aru, kui helde on loodus selle naise vastu olnud, ja minu käsi ei tõuse seda lõikama. On ka neid, kes tahavad näo ringlõikust 30-aastasena – see pole võimalik. Ja kui on näha, et sealt mingisuguseid tulemusi ei tule, olen ka silmalaugude lõikusest keeldunud.

Kas patsiendid võtavad keeldumise rahulikult ja mõistvalt vastu või hakkavad protestima?


On kaks võimalust. Nad on kas ülitänulikud ja saavad lõpuks ise ka aru, et nad ei vajagi mitte midagi, või nad vihastavad ja lähevad ust paugutades kabinetist välja. On olnud veel nii, et kena noor naine istub minu vastas ja nutab ning küsib, kas asi on rahas. Ma vastan, et ei ole. Ta ütleb selle peale, et ta maksab ükskõik kui palju, et võtku ma ja lõigaku teda. Inimene ei saa aru ja nutab. Siis on võimalus, et ta läheb kellegi teise juurde, kes on võib-olla nõus ta ette võtma. Või siis saab ta hiljem ikkagi aru, on tänulik ning pärast isegi tuleb ja tänab selle eest.
„Kui sa lähed raha pärast midagi tegema, siis on oht omadega rappa minna,” leiab dr Simmo.
Foto: Herkki-Erich Merila

Aga kui inimesel ei olegi lõikust vaja ja see on tal mingi asendustegevus või tal on vaimsed probleemid, kas te saate sellest konsultatsioonil aru?


Vaimsetest probleemidest aru saamine on väga raske teema. Aga see tuleb ka kogemustega. Kui sa tajud, et patsient ei saa operatsiooni raskusest või kulust aru, siis tegelikult tuleks lõikus ära jätta või kutsuda ta veel kord tagasi ja teha seda vajadusel nii 2–3 korda, enne kui operatsiooni kasuks otsustada.

Tihti on ka nii, et inimene lihtsalt tuleb ja ütleb, et tehke minuga midagi, samas ta ei teagi, mida ta täpselt tahab. Siis sa pead aru saama, kas tal on tõsi taga ja ta tõesti tahab, et temaga midagi tehtaks, või tal on mingi raske hetk, mingisugune pereprobleem või keegi on ta välimust kommenteerinud ja tema enesehinnang on nullis. Siis piisab tihtipeale sellest, et kirurg ütleb, et ärme teegi mitte midagi. Siis on inimene rahul ja õnnelik.

Millised on tulevikuplaanid ja unistused? Mis vajab veel avastamist?


Neid asju on kogu aeg. Tulin just Itaaliast ühelt rinnakoolituselt ja ma ise ka arvasin, et mis mul seal ikka nii väga õppida on. Aga sinna ma läksin ja ... kuigi suuremat osa asjadest sa tead, räägib ikka keegi mingist väikesest nüansist ja sa hakkad selle peale mõtlema. Sa näed väga väikest pinnavirvendust, aga kui see on sinu jaoks uus, siis on selles midagi huvitavat. Kui saad vanemaks ja kogemused kasvavad, näed samu asju täiesti teise pilguga. Arhitekt vaatab maja tavainimesest erinevalt. Kokk vaatab toitu teistmoodi kui tavainimene. Isegi kui sa tead asjadest väga palju, siis pisiasjad võivad sulle ikkagi mingit uut inspiratsiooni anda. Tahad oma asju hästi teha. Asi ei ole ju kvantiteedis, selles, kui palju sa lõikad. Oluline on see, et sa lõikad hästi ja teed seda hea tujuga.

Aga arvudest rääkides, kui palju kirurgilisi operatsioone aastas tehakse?


Kui panna kõik kokku, siis tuleb umbes 1000 operatsiooni aastas. Operatsioonide pikkused on 10 minutist kuni 7–8 tunnini. Pannes selle kõik kokku, on seda päris palju ja võiks võib-olla vähem olla.

Kui pole saladus, siis kas enda juures olete lasknud midagi muuta?


Ei, ennast ma kohendanud ei ole. Seda küsitakse muuseas päris tihti. Ma püüan säilitada tervislikku kaalu, mõõdukalt ennast liigutada, mitte üle töötada ja näha asjade positiivseid külgi nii palju kui üldse võimalik. Kindlasti on ka perekond inimese jaoks väga oluline, et rõõmsa meelega saaks tööle mindud ja sama rõõmsalt koju tagasi tuldud.

Millist kultuuri ja/või vaba aja veetmise vormi enim naudite ja harrastate?


Üritan sporti teha ja ennast füüsiliselt liigutada. Mul on palju sõpru, kes spordivad. Stravast (telefoniäpp) saan vaadata, mida kõik teevad: jooksevad, suusatavad, sõidavad ratast ja ujuvad. See võib ühelt poolt tekitada stressi, aga mõnes mõttes jälle inspireerib. Väga tihti on mind kutsutud erinevatele üritustele, näituste avamistele või kontsertidele ja ma luban minna, aga kui see aeg tuleb, siis ma lihtsalt ei jõua. Näituse avamisele jõuan siis, kui kunstnik koos korraldajaga galeriist väljub. Ja just oli vähiliidu üritus, kuhu ma jälle ei jõudnud, sest pidin lõikusel olema. Taolisi asju planeerida on väga raske.

Millise tarkusetera või soovituse annaksite inimesele, kes soovib sellel alal edukaks saada?


Ei maksa liigselt kuulata, mis teised sinust arvavad. Kui sulle meeldib midagi teha ja sa tahad seda, siis on alati olemas vähemalt kümme inimest, kes ütlevad, et sa ei tohi seda teha, et see on ohtlik ja et sa võiksid hoopis muude asjadega tegeleda. Või siis, et sa ei saa hakkama. Minu ees on neid uksi ikka väga palju kinni pandud ja öeldud, et ma ei või seda teha, ei tohi seda teha, ei peaks seda tegema, et ma ei kuulu mingisse kohta jne.

Need, kes alguses eitavalt vastavad, on hakanud mõnikord hiljem jaatavalt vastama. Samas olen rääkinud oma välismaa kolleegidega, kes on jõudnud väga kaugele. Kuulates, kuidas nad sinna on jõudnud, siis vahel mõtlen, et appi kui hästi minul on läinud. Mingil määral käib olelusvõitlus kogu aeg. Alati on kuskil keegi, kes mõtleb, et sul läheb liiga hästi, sa oled liiga edukas, sul on liiga palju raha, sa tahad liiga palju või mida iganes. Ega kadedus ei vii mitte kusagile. Väike konkurents on muidugi väga hea. Alati on ju mugav öelda, et mina olen kõige parem, aga kui näed kolleegi lõigatud head tulemust, siis tuleb seda tunnustada. Kui sa oled aus, siis sa ütled ka patsiendile ja kolleegile, et ma nägin sinu head tulemust. Ei ole mõtet kedagi maha teha ega ennast upitada. Uhkus ajab upakile. Las teised pigem räägivad sinust kui sina iseendast. Kui näed, et on põhjust kiita, siis mine ja kiida. See sulatab tegelikult igasugustes suhetes väga palju jääd, kui sa julged tunnustust avaldada.