Istume Raul Rebase maakodus Triigis, viis kilomeetrit Väike-Maarjast, hubasel muruplatsil päikesevarju all, taustal lopsakad elulõngad. Köögis askeldab Rauli abikaasa Epp, kes paigutab purkidesse tohutut võiseenesaaki, mis Rebased viimastel päevadel on metsast korjanud.

See on naljakas tõesti. Räägi „Ringvaate“ saates poolteist minutit seentest, ja juba peetakse sind asjatundjaks. Juba võeti ühendust Häädemeestest ja küsiti, kus seal head seenekohad võiks olla. Tõesti ei tea, tean ainult oma kanti.

Füsioloogiliste vajadustega seenekorjamisel minu jaoks seost ei ole. Seenekorjamine on puhtalt sotsiaalse suhtlemise vorm. Ja seda oleme Epuga harrastanud juba 45 aastat. Aga mõtle, kui mina oleks kirglik jahimees ja tema kirglik seenekorjaja. Mis sellest siis tuleks?

Avalehele
183 Kommentaari
Loe veel: