Vanaema Alma sündis 9. juunil 1897.

Ta oli hingeline inimene. Alati kui talle Kundasse külla läksime, nuttis vanaema Alma suurest rõõmust. Ja kui ära tulime, nuttis kurvastusest. Tal olid valged juuksed, mida hoidis kukla taga koos kõver kamm.

Kui vanaema Alma sai seitse aastat vanaks (1904), tegi poepidajast isa talle sünnipäevaks kiige, ja ema küpsetas kringli. Aga sünnipäevalaps Alma istus oma kiigel ja nuttis kibedasti-kibedasti ja kringlil polnud õiget maiku ja pahandus oli suur.

Nimelt oli teenijatüdruk keeranud väikese Alma juustesse paberinutsakad ja sünnipäevalaps ilmus sünnipäevalauda lokitud peaga.

„Me oleme paljaks põlenud, aga ma pole sellepärast ühtainust pisarat kaotanud. Aga oma poegi sõtta saata...“

„Mida see tähendab, tüdrukul lokid peas!“ müristas isa.

Lokke ei teinud vanema Alma endale enam mitte kunagi, kuigi elas 97 aastat pika elu.

Kui Alma mehele läks, oli veel Nikolai aeg ja Alma ise 19 aastat vana.

Tuli Eesti Vabariik. Alma kihlasõrmus ja isalt pulmadeks saadud Singeri õmblusmasin pandi müüki, et toetada noort Eesti riiki.

Perre sündis viis last. Vanem poeg jäi 1941 sõjaväljale. Kaks poega läksid 1943 Soome sõjaväkke. Üks tuli tagasi, aga teine hukkus 1949. aastal kurjategija käe läbi. Esimesest polnud kaua aega kippu ega kõppu. Need, kes alles jäid, poeg ja tütar, läksid Tartusse ülikooli.

1965. aastal tuli Alma mees Gustav töölt (ta oli köster ja mõnda aega abiõpetaja), ütles Almale, et on uudi­seid, aga enne anna süüa. Mu vanaema Alma tõi toidu lauale ja vanaisa Gustav ulatas talle kirja. Alma pani ümmargused sarvraamiga prillid ette.

„Kuidas te elate ja kas te üldse elate?“ luges ta esimesi ridu.

„Mis jutt see on, kes seda kirjutab!?“ hüüdis ta kööki.

Vanaisa Gustav ei öelnud sõnagi.

Vanaema Almale tundus käekiri tuttav.

Ta vaatas kirja lõppu. Poeg! Ta on elus! Rootsis! Vanaema nuttis rõõmust ja muidugi polnud temast enam vanaisale lauakatjat.

„Me oleme paljaks põlenud, aga ma pole sellepärast ühtainust pisarat kaotanud. Aga oma poegi sõtta saata...“ Seda lauset olen ma kuulnud vanaema Almat kordamas nii kaua, kui ennast mäletan. Ja näinud vanaema kätega oma nägu katmas.

NALJA SAI IKKA KA: Aga kui pilti tehti, oli vanaema Almal enamasti kurvapoolne ilme.
Foto: erakogu
Jõuluajal sättis vanaisa Gustav lauale kuuseoksa ja seitse küünalt: ema ja isa ja viis last.

Vanaema Almaga sai kõvasti naerda, sest ta oli seltskondlik ja hoidis tuju üleval, kui omainimesed koos. Võttis kapist porgandiriivi, vist ainukese asja, mis Tartus tuhahunnikust kaasa sai võetud, kui muu majakraam sõjas tuhaks põles. Ja rääkis, kuidas kaupmees laadaplatsil oma riivi tutvustas: see koorib ja smoorib, garneerib ja marineerib! Ainuke asi, mida ta ei tee: ei amüseeri ega kurameeri!

Seda sketši esitas vanaema ikka ja jälle.

„Jah. Üle selle tervise ei ole siin ilmas midagi.“ Seda lauset ütles vanaema tihti. Mida vanemaks sai, seda tihemini. Ja aknast õue vaadates teatas ohates: „Seda ilma ei anna ka kuskilt nupust keerata!“ Ja kui seltskond istus koos ja keegi parasjagu midagi öelda ei osanud, katkestas vanaema Alma pikale veninud vaikuse: „Saab siis imet näha...“ Järgnes see, mis parasjagu päevakorras oli. Et kas läheb sulale või et kaua selle Brežnevi tervis vastu peab. (Seda viimast vist siiski mitte, sest poliitikast rääkisid vanaema ja vanaisa vähe.)

Vanaisa Gustav tõi emadepäeval Almale aiast tulbid ja pani vaasi. Või tõi priimulaid, ja pani potti, et ilu kestaks kauem. Naistepäevast vanaema Alma ei hoolinud. Ta läks päris tõredaks: mis naistepäev! Aga emadepäeval tegi porgandipirukat või kringlit või karaskit. Ja rääkis emadepäevast, millest me ei olnud enne kuulnud. Ja mingist varasest ilusast ajast, millestki, mis tundus kui mingi teine maailm. Endine aeg. Vaba Eesti aeg.

Naistele, emadele ja vanaemadele ja Vana-vanadele ja Mammadele ja kõigile headele inimestele ilusat emadepäeva!