Meie esimeseks ülesandeks kevadsemestril sai aju, mida fileerisime laibakumis igas lõikes ja mida hoidsime hellasti valgetes plasttünnides. Igal tudengirühmal oma aju. Ajud ei tohi mingil juhul segamini minna, loeti meile sõnad peale.

Hall- ja valgeollus ning kõik käärud, vaod, muhud ja mulgud avanesid meie silme ees täies hiilguses. Et me saaks need pähe tuupida.

Et teaksime, kuhu täpselt jõuab signaal, kui pistame sõrme sahtli vahele, ning kust antakse meie sõrmele käsk sahtli vahelt viivitamatult lahkuda. Ja mõistaksime, millise aju osaga me maitseme, millega haistame. Millega vihkame, armastame, paljuneme, iiveldame, kuuleme, näeme jne. Kus kandis kupli all kontrollitakse meie lihaseid, mõõdetakse temperatuuri ja pH-taset. Kuidas tsirkuleerib ajuvedelik ning mis siis ikkagi juhtub, kui peaga vastu seina joosta.

Esimene avastus oli see, et meil polegi ainult üks aju. Tegelikult on terve Ajude perekond: ees-, kesk-, vahe-, romb-, ots-, taga-, järel-, piklik-, haistmis- ja seljaaju. Üks nunnum kui teine. Lisaks veel sileaju, ülekantud tähenduses. Sile on nimelt selle inimese aju, kelle ajukoore pindala ei ole väga suur. Jah, aju on oluline. Ta põletab palju energiat. Ja on väga suur. Mitte nii suur kui näiteks vaalal, aga vaal on ise ka palju suurem kui inimene. Mitu nädalat pusisime pööninguga, kuni tuli aeg oma teadmisi tõestada. Vuristasin õppejõule kõik oma teadmised ette ja ta ütles: “Tubli, A!”

Sain õnnelikult tõdeda: nüüd on aju peas!

Tarkust muidugi tuleb siin igast aknast ja august. Näiteks histoloogias vaatame nahka ja küüsi. Kuulsime, et tätoveerimine on ikkagi kirurgiline protseduur, kus naha alla viiakse võõrpartiklid. Vanasti tegelesid sellega kriminaalid, meremehed ja sõdalased. Nüüd tahavad millegipärast paljud olla kriminaalid, meremehed ja sõdalased.

Nüüd tean, miks kõhunahaga ei saa sõrmejälge anda – sest kõhul, erinevalt sõrmest, puudub igale inimesele unikaalne papillaarkurrustik. Et tselluliit on tegelikult pseudoprobleem: kõik need igasugused tsellu-vastased kreemid olevat puhas pettus, 100% raha raiskamine. Anatoomia vastu ei saa ja parim ravi on ikkagi trimmis keha ning hea füüsiline vorm. Lugesime juuksekarvad kokku. Neid on inimesel peanahas sama palju kui inimesi Tartu linnas – umbes 200 000. Kuulsime, et ka naised kiilanevad. Histoloogia praktikumis ajasime juuksekarva pooleks: üles sai joonistatud karvasibul, karvapapill, -säsi, Huxley kiht, karvakutiikul, -pigment ja muu. Kuulsime, et piibel räägib ikka täitsa õiget juttu: Eeva tehti Aadama küljeluust, ka naissuguhormoonid tehakse meessuguhormoonidest. Asusime õppima õendustoiminguid. Harjutasime voodi üles tegemist ja kätepesu. Omad trikid-nipid. Kliinikumis käib hirmus mikroobide tapmine praktiliselt iga nurga peal. Pesime ka teineteise hambaid ning hoidsime ära lamatisi. Mõõtsime elutähtsaid näitajaid, nagu kehatemperatuur, hingamissagedus, pulss ja vererõhk. Ajasime mannekeenil nina kaudu toitesondi makku ning tegime kompresse. Üldiselt pole arstiõpingutes suurem rõhk mitte sellel, kuidas elada, vaid sellel, kuidas surra. Samas, et osata elada, tulebki ju mõista seda, kuidas mitte surra, kas pole? Igatahes, mida rohkem professor Masso meile parasiitidest räägib, seda õnnelikumaks ja tänulikumaks ma saan, et üldse elus olen. Tegelikult on see üks suur ime, et me pole kõikide nende tillukeste mõrtsukate tõttu veel otsa saanud.

Kuulsime, et piibel räägib ikka täitsa õiget juttu: Eeva tehti Aadama küljeluust, ka naissuguhormoonid tehakse meessuguhormoonidest.

Parasiithaigusi põeb, üllatus-üllatus, praktiliselt iga teine inimene maailmas. 3,5 miljardit inimest!

Vaata ümberringi oma kolleege: võid mürki võtta, et igal kolmandal või neljandal neist on solgetõbi, või piugusstõbi. Mõnel võib-olla isegi niitusstõbi, vereimiusstõbi või naaskelsabatõbi.

Milline õnn, et me ei ela näiteks Ladina-Ameerikas, kus võib juhtuda järgmine: sina rahulikult öösel magad oma voodis. Tuleb röövlutikas ja ronib sulle näkku, vaata et suhu. Oma imepisikeste näpitsatega hammustab ta näkku mikrohaava ning situb sinna haava siis hunniku koos portsu trüpanosoomidega (need on ühed parasiidid), mis teevad juba varsti endale pesa sinu südames.

Ja oleks siis veel, et need loomakesed põhjustavad natuke kõhulahtisust vms. Ei. Parasiidid elavad sul suus, jämesooles, kuse- ja suguteedes, maksas, kopsus, neerus ja ronivad ka ajju. Tagajärg on veritsevad haavandid, limane ja verine väljaheide, rämedad põletikud jne.

Mida loeng edasi, seda selgemaks saab, et kõiges on tegelikult süüdi kassid.

Mis kõiki jälkusi kassid ka ei levitaks. Mida kõike nad nurgatagustes sisse ei sööks. Kuhu kõikjale nad oma junne ei jätaks.

Kassid ja närilised on parasiitide lemmikud. Ärge nüüd pahandage, kassisõbrad, kuid oleme ausad: just teie kurru-nurru-miisud on tegelikult ühed salakavalad bioterroristid, kes käivad kõikjal justkui pommivöö ümber soolikate. Üksainus kass eritab väliskeskkonda kuni 10 miljonit „parasiidipoega“ (ootsüsti), kõik sisuliselt nakatamisvõimelised. Ja pole kassi, kes võiks sellest probleemist kaarega mööda vaadata. Uuringute järgi on Eesti kassidest Toxoplasma gondii nimelise parasiidi antikehadega lausa 60 protsenti, Soomes 50 protsenti – just nii paljudel kassidel on olnud nende parasiitidega kokkupuude.

Aga toksoplasmoos on üks hirmus haigus. Ta võib ajju moodustada kuni tennisepallisuuruseid abstsesse.

Olgu, ärme keela kasse ära. Aga kassid ei tohi hiiri püüda ega neid süüa! Samuti ei tohi kasse lubada õue: istugu toas!

Õige oleks muidugi ka sääsed ära keelata: rääkisime ka malaariast, millesse suri maailmas 2018. aastal üle 400 000 inimese ja millesse võis veel 100 aastat tagasi nakatuda ka Eestis.

Vana armas keemia tuli sel semestril tagasi.

Meenutame, et sügisel oli meil õppeaine „Meditsiiniline keemia“, mille esimeses loengus tuli mul tõdeda: ei saa mitte tuhkagi aru, sest erinevalt kolleegidest ma pole ju sel sajandil veel keemiat õppinud. Aga ületasin end ja ära tegin selle asja. Ja just sel hetkel, kui hakkas tunduma, et äkki ma keemiast midagi juba tean, alustasime uue õppeainega „Biokeemia“. Täielik déjà vu: istun praktikumis ja tunnen end kui lasteaialaps, kes on sattunud 5.–6. klassi koolitundi: teised õpilased kirjutavad tahvlile lobedaid lauseid, aga mina ei tunne veel isegi tähti.

Kohe alguses tuli meil osata molekule joonistada ja nimetada. Tahvlil on mingi hieroglüüfide rägastik ja küsitakse: mis see on?

Ma vaevu suutsin nende nimesid kokku lugeda. Rääkimata nende joonistamisest. Proovi ise ühe hingetõmbega öelda, et mentool on tegelikult 2-isopropüül-5-metüültsükloheksanool või et vitamiin A on päriselt hoopis 3,7-dimetüül-9-(2,6,6-trimetüültsükloheks-1-enüül)-nona-2,4,6,8-tetraeen-1-ool.

Aga sel nädalal juba peame oskama kõiki molekule nimetada joonise järgi ja joonistada nime järgi. Samuti teadma, molekulide trans-, cis-, kald-, tugitool- ja vannkonformatsioonidest. Teadma peaaegu kõike stereokeemiast, konjugatsioonist, aromaatsusest, Hückeli reeglist, metüleerimisest, estrite tekkest, katehhoolamiinide sünteesi rajast, redoksreaktsioonidest ja paljust muust.

Vesi tuleb sellestki kivist välja pigistada.

Professor Soomets muidugi lohutab kogu aeg, et ülikool on „lapsesõbralik“ paik ja need kõik on nii lihtsad asjad, et peaks tulema une pealt. Kui vanasti tuli arstitudengil pähe õppida 300 valemit, siis meie õpime vaid 50, ütleb Soomets.

Biokeemia loengud on väga meeleolukad ja vahvad. Professor Soometsal on kaks last ja taks nimega Redox.

Kord räägime, miks teatud piimast juustu ei saa. Siis jällegi sellest, kuidas juua, ilma et pohmell tekiks. Keemia ei ole mingi erand: nagu ikka on õpingute üks läbivamaid teemasid surm. Kuidas surma saada, kuidas seda teha võimalikult piinarikkalt, milline surnud inimene välja näeb jne.

Oleme kuulnud palju lugusid „säravatest“ rahvakeemikutest. Mingid mehed olla kunagi avastanud, et sinine propanooli baasil aknapesuvedelik hakkavat paremini pähe kui näiteks viin ja ei tekitavat pohmelli. Ja siis joodi seda, olgugi et 50 milliliitrit isopropanooli tapab.

Viljandis leidnud mingid tegelased aga ehituspoest peitsi, mis sisaldas 95protsendilist piiritust. Ostnud kolm liitrit ja kimanud sisse. Ülejärgmiseks päevaks olnud mehed üleni sinised, nagu ufod, sealhulgas ka silmavalged sinised.

Keegi laborant olla aga suures armuvalus sisse võtnud kaks tilka elavhõbekloriidi. Arstid ei saanud enam midagi teha, inimene lagunes ära nende silme all. Aga skungi haisvat kehavedelikku saab riietelt maha tomatimahlaga.

Hakkasin käima ka meditsiinilise vene keele tundides. Juba varsti oskan öelda vene keeles näiteks seda, et doktor Kadakas võtab vastu esmaspäeviti ja kolmapäeviti kell 13-15 Maarjamõisa haiglas teisel korrusel kabinetis number 117. Samuti sain nipi, kuidas teha kindlaks, millisest soost on üks või teine venekeelne sõna. Õpetaja ütles, et tuleb vaadata sõna tähendust: kui sõna tähendab midagi väga head või väga halba - näiteks armastus, õnn, surm või valu - siis on ta naissoost, aga kui tähendus on neutraalne - näiteks päev, laud või pliiats - siis meessoost. Vaimustav!

Mis veel?

Meil toimub siin varsti suur rahvusvaheline anatoomiaolümpiaad, kuhu mindki osalema kutsuti. 20 aafriklast (vanasti öeldi „neegrit“) soovinud ka võistlusest osa võtta, kuid ei saanud selleks luba: liiga suureks peeti riski, et mehed jätavad võistlemise pooleli ja hanguvad ära kusagile siia Lõuna-Eesti metsade vahele.

Sest vaadake: kevad on ju praktiliselt juba käes. Päike soojendab, linnud laulavad, kassid ja närilised hulguvad ringi...

PS. Palun vabandust apsaka pärast ERRi saates „Hommik Anuga“: ütlesin seal intervjuus kogemata, et eesnääre on ladina keeles preputium. See ei vasta tõele. Eesnääre on loomulikult prostata. Aga eesnahk on preputium.

Eks meil rebastel siin ikka juhtub. Ükskord pidime bioloogias mikroskoobi all vaatlema amööbe ja need üles joonistama. Ühe amööbi pähe joonistasin kogemata üles hoopis toidujäätmed.