Ega mingit erilist jõulupuhkust tegelikult olnudki. Veel vana aasta sees võtsin ette bioloogia ja biofüüsika, et valmistuda nende kahe tondiga rammu katsumiseks. Üks tuttav noomis, et olen antisotsiaalseks ja isegi ülbeks muutunud: muudkui õpin kogu aeg. Mõelge ise, kui teile tuleks külla kallis sõber, teie naeratate, pakute talle teed ja keeksi, aga tema istub diivanile, võtab ette õpiku ja hakkab teid ignoreerides, nagu üks igavene mats, õppima. Hammustab vaid aegajalt natuke keeksi. Selle asemel, et teile silma vaadata, teiega vestelda, et kuidas läheb ja mis uudist.

Ega te temast vist midagi head ei arvaks. Vaat sellised on need arstirebased enne sessi. Me palume vabandust. Rohkem ei õpi. Vähemalt mõnda aega.

Niisiis kaks eksamit on selja taga - bioloogia ja biofüüsika. Mõlemad parajad rebaserauad, kuhu kinni kukkuda.

Mu naabril olid muidugi hoopis teised, palju lihtsamad küsimused. Hiljem tunnistas naaber, et tema naabril olnud veel lihtsamad. Aga nii see elu on.

Näiteks bioloogias tuli meil endale selgeks teha 15 loengu materjal, kokku umbes 1000 slaidi. Kuidas matriitssüntees käib? Millega liidetakse DNA replikatsioonil suhkrujäägi viis primm ots? Kuidas need Okazaki fragmendid ikkagi tekivad? Mida teeb topoisomeraas? Kas heterogeenne tuuma RNA sisaldab ainult introneid või ka eksoneid? Mismoodi ubikvitineeritakse ja transleeritakse? Kuidas elavad transkriptsioonifaktorid, tsükiin-sõltuvad kinaasid? Mida teevad enhaanserid ja kuidas käib intratsellulaarne transport? Ja nii edasi.

Ragistasime ajusid ja higistasime aga ära tegime!

Siis tuli biofüüsika - see puhas õnn ja rõõm. Kuidas südamepump ja vereringe toimivad? Sisse- ja väljahingamise mehhanism - räägi! Bioloogiliste membraanide struktuur. Difusioon ja osmoos. Aktsioonipotentsiaal ja lihaskontraktsioon. Kuulmise ja nägemise mehhanismid. Silma optilise süsteemi osad. Meele- ja sensoorsete süsteemide toimimine. Üksipulgi!
Tuupisin tublisti. Aga eksamil sattusid mulle üsna ebamugavad küsimused - asjad, millest teadsin võibolla natuke vähem kui teistest. Pidin kirjeldama silma, teadma täpselt, millised õhurõhud valitsevad kopsus, alveoolides, pleuraõõnes ja kuidas hingamine ikkagi füüsikalises kirjelduses üldse käib.

Mu naabril olid muidugi hoopis teised, palju lihtsamad küsimused. Hiljem tunnistas naaber, et tema naabril olnud veel lihtsamad. Aga nii see elu on.

Siingi libises dinosaurus lõpuks oma ülesandest läbi nagu nuga võist. Tuleb tänada Jumalat mõistuse ja distsipliini eest. Saime võitluskaaslastega tõdeda, et me oleme ikka hüper-ägedad tuupurid küll - vaata, juba esimene semester läbi, nagu naksti! Pole sessi, pole stressi.

Jah, me ületame pidevalt oma isiklikke rekordeid - odad ja vasarad muudkui lendavad jälle ja jälle üle uue punase joone. Mis täna tundub võimatu, saab homme juba normaalsuseks. Kuni realiseerub järgmine “võimatu”. Ja nii me lähme muudkui edasi.

Mõtlen, et ainult kaks ja pool aastat ongi veel jäänud esimese verstapostini - haiglaõe kvalifikatsioonini. Minu kittel, minu stetoskoop, minu kummikindad … minu patsient ootab mind!