Ma tundsin end 15aastaselt veidrikuna. Õlu maitses rõvedalt, siidri poindist ei saanud aru – selline mõrkjas suhkrulimonaad. Küllap ma erinesin pisut peavoolunoortest: käisin kirikus, huvitusin aladest, mida ei saanud ega viitsinud kuttidega eriti arutada (laulmine, näitlemine, kirjandus, meedia toimimine) – ja vältisin joominguid.

Ülikooli esimesel kursusel sai selgeks, kuidas mekib viski ja miks on absindi joomine halb mõte. Sealt edasi olen teadlikult vähendanud alkoholikoguseid, sest väärtused on muutunud. Tervis on muutunud olulisemaks, panen raha kõrvale hoopis reisimise jaoks, suudan suhelda lahedalt ilma alkoholita.

Ma olen vaid üks umbes 170 000 noorest vanuses 17–28.

« Avalehele 8 Kommentaari