TÕSISED JUTUD: Kaja Lotman (vasakul) Keedika meestega plaani pidamas, mida ette võtta, kui Linnamäe farmi sead peaks katku jääma.

“Ega midagi. Elu on läbi! Tuleb ära kolida!”

Keedika kauaaegne külavanem Aarne Rääli istub päise päeva ajal oma traktori roolis, nägu selline, nagu oleks suur õnnetus kaela sadanud.

Mis juhtus?

“Vallast helistati. Tahavad ära otsustada, mis saab, kui Linnamäe 7000 siga peaks katku jääma. Siiasamma Keedika külla tuleb maha matta.”

Paar päeva hiljem kell 11 hommikul võtavad Keskkonnaameti Hiiu-Lääne-Saare regiooni juhataja Kaja ­Lotman ja Läänemaa veterinaarkeskuse peaspetsialist Tõnu Erik Keedika kruusakarjääri väravas nelja-viie külamehe ees kaardid välja.

“Ptüti-ptüi-ptüi!” sülitab Lotman üle vasaku õla.

“Praegu Läänemaal seakatku ei ole. Loodame, et ei tule ka, aga peame valmis olema – mis teha, kuhu nakatunud sead matta.”

Külamehed (kõik lühikestes pükstes ja jalgratastega) on umbusklikult vait.

Lotman räägib, et midagi veel otsustatud ei ole, aga et tahaks mõned võimalikud matmiskohad kohalike inimestega läbi arutada. Kinnitab, et matmiskohas peab põhjavesi olema kaitstud – pinnases peab olema paks savikiht. Ja allikatest ja kaevudest peab hoidma 200 meetri kaugusele. Ja et külaelanikest üle sõita ei taha keegi.

Külamehed nihelevad ja läheb suminaks.

“200 meetrit! See nüüd mingi maa…”

“Ma saan aru, kui keegi mataks kaks siga.”

“Ma saaks aru, kui keegi mataks kassi maha, siis oleks see 200 meetrit omal kohal, aga 7000 siga…!”

« Avalehele 0 Kommentaari
Loe veel: