Kolmekuuse Luise laubale üleöö tekkinud sinikas oli esimene märk, et beebi võib põdeda rasket vere­haigust. Kui vereanalüüsid seda kinnitasid, muutus noore pere elu täielikult.

Ühel hommikul olid padjal beebilokid. Kukkusid ära ripsmed, kadusid kulmud.

See oli pooleaastase Luise agressiivse keemiaraviga kaasnev nähtus. Nagu ka lõpmatud nutuhood, kõhuvalu, oksendamised, iiveldus ja pidevad palavikud. Pluss põletikud. Isutus. Unetus.

Lapsevanemad ja arstid imetlesid väikese preili vaprust harvaesineva vähivormi raviga kaasnevate kõrvalnähtude talumisel.

„Luise on üks vapramaid patsiente, keda tean,“ ütleb Luise raviarst, Tallinna Lastehaigla hematoloogia-onkoloogia osakonna juhataja Kadri Saks.

„Kui seda haigust poleks olnud, ta kindlasti juba jookseks,“ usub Luise ema Tuuli Teever, sest tüdruk ei taha hetkegi paigal püsida.

Luise vanem vend Herald (2 aastat, 11 kuud) käib omapäi ringi, mängutööriistakast käe otsas. Ta teab täpselt, kus hematoloogiaosakonna mängunurgas miski käib. Kui pereliige saab raske diagnoosi, muutub kogu pere elu päeva pealt ja Herald viibib tihti haiglas koos väikeõega.

Luise sündis möödunud suvel, juulis. Ta oli terve laps ja arenes kiiresti. Kuid kolm kuud pärast tütre sündi, 26. oktoobril kirjutas Tuuli päevikusse read: „Päev, mil muutus KÕIK!“

Avalehele