24 tundi jobuna
Tõestamaks, et olen tõeline jobu, käin kohe alustuseks välja trumbi, mille peale igal õigel Eesti mehel peaksid munandid plaksuga kõhuõõnde tõmbuma – mu elukaaslane teenib rohkem kui mina! Ja mul pole isegi häbi, no absoluutselt ei morjenda! Et mul aga ühiskonna nõudmistele lõplikuks sülitamiseks ja sübariidipõlve häirimatuks nautimiseks tahtejõust vajaka jääb, peksab äratuskell mind ikka iga tööpäeva hommikul seitsme paiku maast lahti. Kirvega kivikõva avokaadot tõurastades või küüslaugu sekka näpuotsi pannile hakkides nutan, et olen end nii-öelda nurka värvinud – hommikusöök on, teadagi, päeva tähtsaim eine ning selle valmistamist ei saa ju usaldada unisele naisele!
Aastaid oli töölesõit trollis mu päeva esimene ja vahel ainus tõeliselt mõnus hetk iseendaga – ühissõiduk on ju ideaalne koht ulmekate lugemiseks. Nüüdseks aga olen jõudnud jobustuda sellise tasemeni, et väntan Õismäelt Pelgulinna tööle ürgse jalgratta seljas ning see tegevus nõuab täpselt nii kõva keskendumist, et kõrvaklappidest jõuan jälgida vaid kõige lihtsakoelisemaid kuuldemänge. Autot ma kindlasti hankida ei kavatse, sest nii keerulise riistapuu ohjamine neelaks kahtlemata kogu tähelepanu. Aga vähemalt on mul isiklik liiklusvahend (pealegi Peugeot, mis sest, et 20 aastat vana), millele pole parkimispileteid tarvis lunastada. Massitransport on küll jobudele, aga paistab, et kasvaval sajandil on seda peagi ka fossiilkütustel funktsioneerivad ajamid.
Kirjastuses töötava palgalise tõlgina ei saa mu leib otsa seni, kuni siinmail inglise keel viimaks igaühel korralikult suus – seega on põlvekese-kahe jagu veel aega end mugavalt tunda. Siiski on täitsa arvestatava keeleoskusega jobusid viimasel ajal lausa varnast võtta, nii et katsun tööülesannete täitmisel üles näidata erilist püüdlikkust ja end tasapisi asendamatuks mutrikeseks nihverdada. Kui ülemus parajasti ei vaata, toon vahel tulest välja teiste, veel jobumate veidrike kastaneid – tõlgin, toimetan ja vahel kirjutan küll veebis, küll paberkandjal ilmuvatesse alternatiivmuusika-žurnaalidesse. Sellise timurlasetöö eest tasutakse enamasti vaid loorberitega, mille kokkuhoidliku inimesena pruugin ära supis.
Tiheda andmise kõrvalt päeval sobiva söögipoolise küttimiseks palju aega ei jää, seepärast tassin alati kaasas kuhjakest puuvilju ja pähkleid. Tervislik toitumine on aga teadagi kallis harrastus, mistõttu mõnusate lisaväärtuste – eelkõige plaatide ja raamatut hankimiseks pean kas elukaaslase käest lisa küsima (mida üldiselt väldin, et mitte mehelikkuse viimaseidki riismeid minetada), toppima jaburaid jutukesi eelarvelistesse väljaannetesse või käima mõne parasjagu nõutuma bändiga laval jõuramas. Kogu selle muretsemise ja sahmimisega kaasneb siiski ka üks meeldiv kõrvalnäht – püsin ilma täiendava füüsilise treeninguta pealtnäha vormis.
Õigel mehel peab muidugi olema eramu ning mu kallis elukaaslane pingutabki selle nimel mehe moodi. Oleks õiglane, kui mina talle selles oma nappide ressurssidega abiks oleks, ent kuna kõik ehitusega seonduv on linnavurlest boheemile tume maa, toimetan parem köögis ja teen muidu püüdlikku nägu. Aega selleks ja muuks eraeluks siiski liiga palju ei jää, kuna enamasti tõttan pärast tööpäeva lõp pu otsekohe bändiproovi.
Et teinepool ei saaks liiga tihti esitada arusaamatuid nõudmisi, nagu metsas jalutamine (loodus määrib!) või ehitusplaanide arutamine (kipun tukkuma jääma), on mul bände korraga targu vähemalt kolm. Kõigis neist teen ma küll vaid suuga häält, kuna vähegi mõistliku pilli mängimaõppimiseks pole iial jätkunud püsivust – olen selleks ilmselt liiga jobu. Ehkki teinekord, kaks kätt taskus ja lustlik vile huulil, kontserdile jalutades, kui ansamblikaaslased kõrval arvukaid pattraskeid kohvreid lohistavad, mõtlen, et ei tea, kes siin õieti see jobu on ja kes hoopis osav mahhinaator.
Vahel jääb proov ära; sellisel juhul leian alati võimaluse tülitada mõnd sõpra. Neid on mul ropult, kuna tüüpilise jobuna olen loomult seltsiv ja usaldan kõiki. Mõned sõbrad on personaalsed ja suhe nendega kaootiline, mõned aga institutsionaalsed, näiteks ulme- ja rokiklubide rahvas, ning suhe nendega distsiplineeritum. Taustast hoolimata annab hea sõbraga lävimine, värskemate mõtete ja teinekord ka oluliste plaatide-raamatute vahetamine – isegi kui nende sisu ei juhtu olema karjuvalt positiivne – palju plussmärgiga energiat, mida jälle nädal aega mõttetule siblimisele raisata.
Harva, aga mõnikord siiski juhtub, et kogu see jobutamine omandab mõtte – valmib pikalt töös olnud tõlge, ilmub enda bändi plaat, millega võib enam-vähem rahule jääda, või tuleb pärast kontserti kaine ja siiras inimene kätt suruma. Sellistel puhkudel tajun ülima kirkusega, et kuna mind nii sindrima mõnusa enesetundega premeerida on võetud, peab maailmakõiksusel olema ikka millekski üsna oluliseks vaja üht vananevat diplomeerimata sõnasepitsejat ja edevat tola ühes pakendis. Ja et jobu on see, kellele ei mahu pähe, et nii saab olla täitsa piisaval määral õnnelikki.
