60 000 pronksist Savisaare eest!
Mõned aastad tagasi tegi Irina Rätsep Edgar Savisaarele ettepaneku, et mis oleks, kui teeksime pronksist portree. (“Esiteks on Savisaar hea poliitik ja teiseks – tal on hea plastiline nägu.”)
Rätsep kutsus Savisaare stuudiosse, Savisaar käis kaks korda kohal ja edasi modelleeris Rätsep kuju piltide ja video järgi. 2000. aastal sai kuju valmis.
Tõsi, viimasel ajal pole Irina Rätsep Savisaare partei tegemistega rahul. Talle on vastumeelt, et Keskerakond sehkendab Vene parteiga Jedinstvo. Varem Keskerakonna liige olnud Rätsep tahab nüüd Res Publicasse üle minna.
Ja kujuga on üks igavene rist ja viletsus. Seisab pimedas keldripõrandal ja on Irina Rätsepa isa Rudolf Polmani valduses. (Isa maksis kinni Savisaare pronksi valamise kulud.)
Juba mõnda aega tahab Polman Savisaare kuju maha müüa. Hind 60 000. Rätsep on sellest jandist tänaseks juba üsna väsinud.
Pakun Savisaare mahamüümises Polmanile oma tagasihoidlikku abi (ilma protsendita). Istun päev otsa telefoni taga ja väntan kunstihuviliste ja muuseumide numbreid. Tõsi ta on. Tegevpoliitiku portree müümine Eestis pole lihtne.
*
Mark Soosaar, Pärnu Uue Kunsti Muuseumi eestvedaja:
"Peab mõõdud üle vaatama. Võibolla sobib Savisaare kuju Chaplini keskuse Lenini keha otsa. (Lenini kujul Chaplini keskuse ees teatavasti pead otsas ei ole.) Kui Savisaar oli linnapea, siis ma Savisaarelt selle kuju sain. Ja tänutäheks võiks ju tema pea nüüd Leninile otsa panna. Juhul, kui Savisaar ise nõus on muidugi. Ja no Savisaar peaks enne presidendiks ka saama. Muidu pole mõtet. Suure tõenäosusega on Savisaar järgmine Eesti president."
Rein Kilk, ettevõtja, kel on tõelise kunsti peale hea nina:
“Kas sel Savisaare portreel kunstiväärtust ka on? Vaata, mõni teeb supipurkidest surematuid teoseid. Ja mõni teeb mõnest legendaarsest inimesest portree ja ei ole midagi asi.
Mul on endal Lennart Meri büst, Mare Mikofi tehtud. Selle üle olen ma väga õnnelik. See on kunst, isegi siis, kui tal sarved küljest ära kruvida.
Edgar võiks ju ka kodus olla, mul pole Edgari kuju vastu midagi. Edgaris endas on kõvasti pauerit, kas selles kujus ka on?!”
Tuttav kunstiasjatundja hindab kuju raskepäraseks ja toob paralleeli Aleksander III ratsamonumendiga Sankt Peterburis (autor Paulo Trubetskoi), mis annab hästi edasi jõulise autoritaarse juurika iseloomu. Lisaks oli Aleksander III nagu Savisaargi kerekas mees. Kuju lohistati revoltsiooni ajal Marmorpalee õuele ja on seal vaatajale tänini näha.
Raivo Palmaru, kultuuriminister:
“Kultuuriministeerium kunstiteoseid ei soeta, töid ostavad Eesti Kunstimuuseum ja Tartu Kunstimuuseum, kes on oma kollektsioonide täiendamise otsustes iseseisvad. Samuti on muuseumidel ekspertidest koosnevad ostukomisjonid, kes otsustavad kollektsioonide täiendamise, lähtudes kunstiväärtuste ostupõhimõtetest. Seepärast palusin hr Polmanil pöörduda Eesti Kunstimuuseumi või Tartu Kunstimuuseumi poole.”
Juta Kivimäe, Eesti Kunstimuuseum:
“Meil on kollektsioonis poliitikuid küll. Meil on Päts ja meil on Vladimir Iljitš ja Trotski ja Stalin. Need ootavad spetsiaalseid väljapanekuid.
Aga ma arvan, et Savisaare portree huvitaks ehk rohkem müügigaleriisid. Eriti kui galerii juht juhtub olema Savisaare fänn. Kunstimuuseumil on kohe-kohe valmimas uus maja ja meil pole sellist ostuvõimekust. Me sõltume ostude tegemisel paljuski kultuurkapitalist ja ma arvan, et sellist poliitilist kuju kultuurkapital ei finantseeri. Nii et pöörduge mõne galerii poole.”
Kaire Eerik, Vaal Galerii:
“Ma julgen öelda, et Vaal Galerii seda skulptuuri ei võtaks. Tegemist on konkreetse inimesega, kes on pealegi ideoloogiline persoon. Ma arvan, et erakonnale oleks see kõige õigem. 60 000 on lopsakas hind ka.”
Raul Aak, Vihula vallavanem (Vihula on Savisaare koduvald):
“Sellised ostud ei ole meil vallas kunagi kõne all olnud. Aga küsimus on asjakohane. Ma olen ise kunsti õppinud ja tean, et kui on õnnestunud töö, siis pole üldse tähtis, keda seal kujutatud on. Kui ma oleksin kollektsionäär, siis ma vaataksin ta huviga üle. Minu meelest peaks Savisaare kuju kollektsionääridele pakkuma.”
Jaan Manitski, Viinistu kunstigalerii omanik:
“Mina küll loobun. Muidugi on kahju, et tuntud poliitiku büsti ei taha keegi osta ja et autor ei saa tööst lahti. Kahju. Aga kas see ei ole ka asjade käigu ennetamine, kui büst tehakse elavast inimesest? Tavaliselt tehakse ikka kellegi tellimusel ja hiljem. Aga no muidugi… Savisaar on väljapaistev persoon… Aga aitäh. Mina loobun.”
Guido Sammelselg, kunstikoguja:
“Isegi kunstnikku teadmata ma ütleksin kohe, et ma ei soovi. Teema tundub kuidagi kohatu ja kummaline. Ei, ma ei soovi.”
Juhan Kohal, Galerii Allee omanik:
“Mina seda ei võtaks. Väga vähe tõenäoline, et selle keegi ostab. See peab mõni pugeja olema.”
Keegi arvab, et kõige õigem oleks pakkuda kuju Tiit Madissonile. Lihulas on sammas tühi. Savisaare pronksist portree lahendaks kõik probleemid. Kunstnik oleks rahul, Need, kes olid SS-mehe vastu, oleksid rahul. Savisaar oleks rahul. Madisson peaks ka olema rahul, sest Lihula vald figureeriks kindlasti pärast seda ajalehtede esikülgedel.
Tiit Madisson, Lihula vallavanem:
“Mulle ootamatud ettepanekud meeldivad, aga see pakkumine võtab isegi minusuguse sõnatuks. Ma pean Savisaart kõige andekamaks poliitikuks Eestis üleüldse, aga nii suur Edgari fänn ma ka pole, et Lihula vallavalitsus peaks selle portree 60 tuhande eest ära ostma. Kui päris aus olla, siis ega mina üksi siin ausambaid üles ei pane. Ei pannud eelmist kah. Selliseid asju otsustab vallavalitsus ja seal on meil seitse liiget. Mina ei riski küll vallavalitsuse poole pöörduda sellise ettepanekuga, et peaks Edgari kuju ära ostma – naerdakse välja, sest raha kulub olulisemate asjade peale. Las Tallinna linn ostab, neil seal raha palju.”
Tõnis Palts, Tallinna linnapea:
"Naljakas mõte. Leian, et elus inimestele ausammaste rajamine on kaheldava väärtusega tegevus. Arvan, et vastuse saamiseks tuleks kas valimised ära oodata või majandusministeeriumi poole pöörduda. Eks valimiste tulemustest sõltub, kas ja kui väga on linnavalitsusel seda kuju vaja. Isikukultuse tingimustes võiks ju juhi kuju peale rohkemgi maksumaksja raha raisata."
Keegi soovitab pakkuda kuju haridusministeeriumile – et mõni põhikool nimetataks Edgar Savisaare nimeliseks ja sinna oleks kohane püstitada ka väärikas kuju. On ikka imelikke inimesi, tõepoolest!
Keegi soovitab helistada venelastest ärimeestele, aga mina neid ei tunne.
Keegi ütleb, et helista Emexisse. Uurin asja. Kokkuostus saab pronksikilo eest 25 krooni. Nii et mingi poolteist tuhat Savisaare eest. Vähe!
Kadri Must, Keskerakonna peasekretär:
“Ma võtame kuju autoriga kindlasti edaspidi ühendust, aga ostusoovi me praegu küll ei ilmuta. Meil on erakonnal väikesed ruumid vanalinnas ja nii mastaapse teose jaoks pole lihtsalt kohta. Mu enda väga isiklik arvamus on see, et Eesti kultuuritraditisioonis elava inimese kuju avalikku ruumi välja ei panda. Kui ta just Tammsaare ei ole.”
Käsu peale Irina Rätsep portreed ei tee
* Moskvas sündinud ja Tallinnas skulptoriks õppinud Irina Rätsep (pildil) on modelleerinud portreed Jaan Tõnissonist, Kalju Komissarovist, Mati Hindist. Ta võtab ette need inimesed, kes talle imponeerivad. Tellimustöid ta ei tee. Mati Hint kirjutas kunagi Vikerkaares, et kakskeelsus on halb ja et inimene peab ikka rääkima esimese keelena oma emakeelt. Proua Rätsepale Hindi mõte meeldis, ta otsis Mati Hindi üles ja tegi portree. (See on pragu Tallinna Kunstihoone skulptuuri-kollektsioonis.) Kunagi tegi proua Rätsep elusuuruses Boriss Jeltsini portree. (“Tal on nii hea nägu!”) See võeti aluseks, kui tehti Jeltsini vahakuju.
* Enamasti teeb Irina Rätsep lapse- ja loomaportreesid, peaasjalikult koeri.
* Praegu on proua Rätsepal pooleli suur kukk (80 cm kõrge), mida ta tahab pakkuda linnuvabrikule Tallegg. Teeb kuke valmis, valab pronksi, eks siis näe, mis saab.
