Aafrika igatsus. Mali

Tiit Pruuli reisikiri väikeste vahelugemistega

Aafrika on must ja valge. Kurb ja rõõmus. Sahaara ja Okawanga. Apartheid ja rahvuskongress. Lumumba ja Mobutu Sese Seko. Hutu ja tutsi. Lääne-Aafrikas asuv Mali ei ole nii drastiline. See on sahel (piirkond, kus kõrb läheb
üle puudega savanniks - toim), maa tuhmkollase Sahaara ja rohiroheliste savannide vahel. Endine Prantsuse koloonia Mali on vaatamata kuumusele ja paduvihmadele leebe. Välja arvatud mõned kaugemad kõrbeteed, on siin turvaline. Mälestus Ghana (3.-13. sajand), Mali (13.-15. sajand) ja Songhay (15.-16. sajand) kuningriikidest ning neile järgnenud feodaalvaldustest toidavad rahvuslikku uhkust tänini.

Sõitsime kolm päeva pinassi – inimeste ja kauba vedamiseks ehitatud pika piroogiga – mööda Nigeri jõge allavoolu. Pikad ja palavad päevad liikusime mööda jõge, ostsime kalurite käest capitaine-kala, mida paadimees Amadou sealsamas pinassipõhjas küpsetas. Ööseti magasime jõekaldal, kõrbetuul harmattan kattis hommikuks telgid ja magajad õrna Sahaara liivaga.

Jaan oli kirjutanud uue näitemängu. Edukast ärimehest-escapistist, kes põgeneb igapäevaängi eest loodusesse ja hakkab üheks teiseks inimeseks. Reisiõhtutel, taskulambi valgel, viimistles Jaan teksti. Lugesime näidendit valjusti Aafrika öös, teisel lugemisel anti  mulle peaosa:

Mina: Ja siis veel see põhiline asi, et mõtled, et natukene veel ja siis varsti hakkan enda elu elama. Et viin veel selle projekti lõpuni ja siis. Aga tekkis tunne, et seda “ja siis” ei tulegi.   Läks veel õige mitu nädalat aega, enne kui mu sisemine, salajane otsus valmis sai. Üks aasta. Vähemalt proovin. Elada täiesti null-elu. Kuskil karupersses.

Timbuktu on karupersses, kaugel ja kättesaamatu. 1788 aastal, 40 aastat enne Kuninglikku Geograafiaühingut loodi Londonis Aafrika Ühing, esimene geograafiaselts maailmas. John Ledyard üritas Timbuktuni jõuda Kairost, Simon Lucas läbi Sahaara Tripolist, Daniel Houghton ja Muno Park mööda Gambia jõge. Kümned ja kümned eurooplased proovisid sajandite vältel muinasjutulinnani reisida. Nii nagu Lhasassegi. Kes pöördus ise lootusetuna tagasi, kes hukkus teel, kes uputati, kes langes lahingus.

Prantslane René Caillié, olles õppinud selgeks araabia keele ja maskeerinud end kerjavaks palveränduriks, oli esimene, kes jõudis 1828, peale aastast matka, Timbuktusse ning sealt ka elavana lahkus. Selleks ajaks ei olnud tal teateid tuua muust, kui tolmusest ja väsinud savimajadega ning mandunud vaimueluga väikelinnast.

Aga Machu Picchu, Angkor, Borobudur olid toona veel leidmata.

Timbuktusse mindi legendide pärast. Juba enne suurimat ja usaldusväärseimat keskaegset rändurit Ibn Battutat (1304-1369?) ja Mali kuningas Mansa Musat jõudsid killukesed müütilisest maast läbi otsatu kõrbe välisilma. Mansa Musa korraldas 1324 palverännaku läbi Kairo Mekasse. Temaga oli kaasas 100 kaamelit, 500 orja ja nii palju kulda, et Kairos püsis kulla hind madalal veel aastaid pärast Mansa Musa lahkumist. Mansa Kankan Musa I, kelle ajal Mali kuningriigi alad kahekordistusid, oli suursugune ja tore mees, Euroopas kutsuti teda lausa Aafrika kuningaks.

Uugu: Julius ütles ükskord... et ... mina olen üks tore mees. Niimoodi ütleski: Sina, Uugu, oled üks tore mees. (Paus.) Kas sina oled mõni kirjamees? Või laulumees?

Mina: Ei. Ma olen rohkem selline... usumees.

Uugu: Usumees. Mis usk see siuke siis on?

Mina: See on mul selline rohkem nagu oma usk.

Uugu: Mitte see Jeesuse asi?

Mina: Jah, ei, see on mul üks teistmoodi asi. Kuule, Uugu. Tead, sina oled üks väga tore mees. Väga tore mees. Ausalt.

Uugu: (Tõuseb.) Ja ega siin on kõik seened söödavad, kärbseseent ikka tead, seda ära võta. Sätin vaikselt minekule. Kuu aja pärast ma koogutan kartulad välja, siis võid tulla vaatama.

Mina: Oli väga tore.

Uugu: Kas oli tore?

Mina: Oli küll.

(Naeran.) Ma ei tea, kust see “usumees” mul järsku tuli. Ei osanud midagi öelda. Ärimees? Mul on tunne, et mina ei ütelnud seda “usumees”. See oli minu jaoks liiga võõras sõna. 

Enamik malilastest – fuladest, bambaradest, tuareegidest ja teistest – on moslemid. Aga nad ei ole väga kõvad usumehed, nende usk on olnud kogu aeg, islami saabumisest 12. sajandil alates, teistsugune kui traditsiooniline muhameedlus. Ent kunagi, kui Euroopa pidas Saja aastast sõda, oli 25 000 tudengiga Timbuktu ülikool islamiteaduse keskusi Aafrikas. Siinne kuulus raamatukogu tassiti paraku 15. sajandil laiali, enamasti Marokosse, aga ka teistesse Lääne-Aafrika linnadesse. Sadu tuhandeid haruldasi teoseid leidub Bamba, Gao ja teiste linnade vähekasutatavates raamatukogudes. Timbuktu vanimad araabiakeelseid käsikirjad, mida võõrastele väikese raha eest näidatakse, on pärit 13. sajandist.

Igas Mali külas on mošee. Mõnel pool tagasihoidlik banco-ehitis – savisest mudast voolitud hoone -, suuremates linnades nagu Djenné, Timbuktu, Mopti või Gao suursugune, hämar sudaani arhitektuuri ime, mida küll igal aastal pärast vihmaperioodi taas hoolega remontima peab.

Lääne-Aafrika islami üheks eripäraks on marabout’d, õpetajad ning vahemehed jumala ja surelike vahel. See traditsioon on pärit Aafrika animistlikest usundeist. Just islami-eelsete tavade elujõulisuse tõttu sai Lääne-Aafrika riikides (Mali, Burkina Faso, Gambia, Senegal, Guinea, Niger, Mauritaania) populaarseks islami müstiline haru sufism, mis rõhutab religioossete õpetajate tähtsust. Mitmed sufistide vennaskonnad – qâdirîja ja tidžanija eelkõige – on tänini populaarsed.

Kui malilane mošeest abi ei saa, läheb ta nõia juurde, kes segab joogid, võtab needused ja lausub ravisõnad. Ent islam on hoidnud AIDS-i numbrid Malis Aafrika kohta harukordselt madalad (150 000 in), on toonud saudide abirahasid, on hoidnud mustade meeste ühtekuuluvustunnet.

Üks imelist usku rahvas on Malis veel. Dogonid põgenesid Bandiagara järsaku juurde 14.-15. sajandil, keeldudes vastu võtmast islamit.

Mina: Tõstsin käed üles, kõik tegid sedasama. Oli tunne, et kohe purskan naerma, nagu vahel matustel tuleb tahtmine naerda. Lasin käed alla, kõik lasid käed alla. Tegelikult oli asi tõsine. Mõnda aega valitses täielik vaikus. Siis avasin suu, teadmata, mis sealt tuleb:

Me ei lõpe ära sellega, mida me saame peeglist vaadata, vaid osa meist asub sealkandis, kus on Suur Vanker ja Linnutee. Meie hingede kodu on kuskil seal tähtede taga ja me oleme selle kandiga lakkamatult seotud.

Dogonid on veendunud, et nad on tulnud Suure Peni tähtkujust, Siiriuselt. Egiptlasedki kasutasid Siiriust oma kalendrikorralduses. See, et Siiriuse kõrval tiirleb teinegi täht, avastati teadusele aga alles 1862. Ja kolmas täht leiti raadioteleskoopidega alles 1995. Dogonid teadsid kolmiktähe olemasolu juba ammu. Selle ilmumine kindlasse kohta taevakaarel tähistab nende suurima püha – sigui – saabumist. Seda tähistatakse iga 60 aasta tagant, viimane kord – 1967 –  osales sellel ka Malis elav ainuke eestlane, proua Eva Djallo-Lainemäe.

Meie Dogonimaal oleku ajal toimusid tabaski-pidustused (Id al-Adha), millega meenutatakse prohvet Ibrahimi (Aabrahami) pühendumist jumalale. Vana Testamendi 1.Moosese raamatus kirjeldatakse kuidas Aabraham oli valmis ohverdama jumala tahtel oma poega Iisakit. See on lääne-aafriklastele suurim püha, usklikele sügavalt religioosne, vähemusklikele suur pidu, mil ohverdatakse lambaid ja süüakse haruldasi piduroogi.

Aabraham igatses 25 aastat endale poega, igatses et tema sugu saaks suureks ja valitseks maad Egiptuseojast Frati jõeni.

Mali elab igatsuses. Et Nigeri jõgi rohkem  ei kuivaks. Et nii palju väikeseid lapsi ei sureks (119 last tuhande elusa sünni kohta, Soomes sureb 3 last tuhandest). Et riik ei kuuluks maailma vaesemate hulka (GDP elaniku kohta 900 USD-d, Soomes 28 000). Et igal aastal sajaks piisavalt vihma.

Igatsemine ei ole aktiivne tegevus. Malilased istuvad, ootavad,  naeravad, pidutsevad, igatsevad.

Laulik –  griot –, keegi, kes igatseb saada uueks Salif Keitaks, võtab kora ja laulab tuntud kurba laulu: „See on lugu ajast, kui Mali oli rikas ja võimas, kui maa oli täis kulda ja paleesid.” Kullakaravane enam ei ole, suurimat ekspordiartiklit, kulda, kaevandavad enamasti välisfirmad ja see on üks suurimaid korruptsiooniallikaid riigis. Aga Taghaza soolakaevandustest liiguvad kaameliajajad endiselt nädalaid Timbuktusse. Liiguvad läbi Sahaara tühjuse. Ja ju nad mõtlevad sel teekonnal midagi.

Ma arvan, et kõik suured filosoofid ja Einstein ja sellised mehed – nemad teadsid, mis on tühjusetunne peas. Sellest algab kõik. Need on hetked, kus su meeled ei tööta, kui sa oled meeletu. Siis sa oled kõigeks võimeline. Siis sa oled meeletu. Ma räägin sellepärast, et ma olen veel väga alguses oma mõtetega ja olen kergelt elevil.

Tänan Jaan Tättet näidendi Meeletu eest