Aasta räägituim staar: The Klaxons
Möödunud aastal oma debüütplaadiga "Myths of the Near Future" välja tulnud Briti bänd The Klaxons sai üleöö aasta üheks räägitumaks staariks. Nad võitsid ka maineka Mercury auhinna ja pihustasid remikside galaktikasse terve linnuteetäie suurepäraseid töötlusi.
Kus asub The Klaxons aastal 2008? Enne nende peatset Eesti-invasiooni 6. oktoobril nõustus küsimustele vastama trio sündimees ja üks lugude autoritest James Righton.
Pärast Abba "Waterloo" mõneminutist tausta kostab telefonist lõpuks Londoni aktsenti. Alustaks tavapäraselt...
Kuidas läheb?
Suurepäraselt, tänan.
Kus sa praegu asud üldse?
Ma olen oma köögis. Tagasi Londoni kodus. Me pole sel aastal eriti kontsertidest ega festivalidest osa võtnud. Alles nüüd sellest nädalast külastame mitmeid kohti, kus varem pole olnud, nii et ootan uut starti huviga.
Eelmisel suvel te tuuritasite kõvasti... Kas sa suudad eri kohti eristada ka või sulab kõik ühte?
Tead, mina ikkagi suudan kohtadel vahet teha, mulle meeldib turismiprogrammi ka ette võtta neis kohtades, kuhu satun, aga ma saan aru, mida sa mõtled. Nägin just eelmisel nädalal Crystal Castlesit. Nad on vahetpidamata tuuritanud sel aastal ja täiesti omadega läbi. Meil oli läinud aastal sama seis, aga praegu on olnud peaaegu üheksakuune vahe. Mul on just jube tahtmine uuesti lavale saada ja kontserte anda.
Hetkeks siirdume tagasi kööki, sest järgneva lause esimesele poolele "Saad sekundi oodata, sest..." järgneb õudne ragin ja mõnekümne sekundi pärast selgitus: "ma teen endale banana milkshake'i". Fair enough.
Räägime korra esimesest plaadist... Nüüd on selle ilmumisest varsti peaaegu kaks aastat möödas. Kuidas see sulle praegu tagantjärele tundub?
Ausalt öelda oleme selle plaadi juurde alles nüüd tagasi pöördunud ning seda kuulanud, sest ... kõigepealt tegime selle esimese albumi lood linti, siis mängisime neid kontsertidel ja sai kõrini vahepeal. Kui hakkasime uue plaadi peale mõtlema, siis alles läksime selle juurde tagasi, et kontrollida, kuidas see üldse kõlas.
Peab tunnistama, et olen hämmastunud, kui hästi see välja kukkus. Meil oli väga vähe aega selle plaadi tegemiseks. Iga lugu, mis tegime, läks käigupealt plaadile, me isegi ei valinud midagi, sest meil polnud rohkem lugusid lihtsalt. Me olime vaid neli kuud bändi teinud, kui plaadifirmad juba meie jutule tulid. Mulle on natuke arusaamatu, kuidas me üldse sellistes tingimustes nii tervikliku asja valmis saime. Olen endiselt uhke.
Plaadil on ka põnev läbiv teema, mis meenutab natuke tehnobändi Drexciyat Detroitist - Atlantis, veealune elu ja müstika... Äkki räägid sellest lähemalt?
Drexciya? Praegu ei tundu tuttav, aga uurin kindlasti. "Myths of the Near Future" on nagu ideede kollaaž ja suhteliselt fantastikaline album. Kui me hakkasime bändi tegema, teadsime üsna täpselt, mis me tahame olla ja mis me olla ei taha.
Sel ajal oli Inglismaal kõikjal väga populaarne The Libertines ja selline kerglane kitarrimuusika. The Libertines oli küll tegelikult hea bänd, aga kõik see oli meie jaoks natuke liiga klišee - poisid ja tüdrukud, realism ja pubiskäik sõpradega. Me tahtsime midagi ulmelist ja ebamaist. Meie eeskujuks olid pigem näiteks Brian Eno ja David Bowie, keda ehk iseloom ustas veidi loomingulisem keelekasutus.
Kuidas on uue Klaxonsiga? Kas olete midagi uut ka lindistanud?
Tegelikult oleme ausalt öelda juba lõpusirgel. Jõuame iga päevaga lähemale. Vahepeal veetsime jupp aega üksteisest eraldi ja proovisime lihtsalt ideid demodena visandada. Nüüd saime uuesti kokku ja võtsime kõik need ideed Milanosse kaasa, kus me kolm nädalat järjest lindistasime. Seejärel olime veel mõnda aega ühes stuudios Prantsusmaal ja praeguseks on meil kuskil 11-12 lugu, mille kallal töötame.
Lookirjutamise protsess on meie jaoks tegelikult üsna pikk ja vaevarikas, mitte nii, et istud naturaalkitarriga maha ja kirjutad laulu. Katsetamise käigus tulevad asjad enamasti.
Kas James Ford (briti uuema rock'i ja tantsumuusika üks tähtsamaid nupukeerajaid, samuti duo Simian Mobile Disco liige - Toim.) on endiselt teie produtsent?
Jah, kindlasti.
Kas ta lööb proovides ka kaasa?
Ei, proovides otseselt mitte, aga stuudios on kõik laiv-trummid praktiliselt tema mängitud. James on väga hea trummar, ta on paljudes lugudes trummiosad ise ka kirjutanud ja mängib peaaegu kogu uue plaadi peal.
Kas te lindistate lugusid stuudios laivis ka?
Me mängime alati korraga lood sisse, aga pärast kasutame sealt näiteks ainult trumme või bassi või üksikuid tükke. Mis puudutab nüüd uusi kontserte, mis tulevad, siis tahaks neli-viis uut lugu täiesti valmis saada seks ajaks. Sõnad on ka nüüd juba enam-vähem olemas ja lood muutuvad iga korraga terviklikumaks, nii et mul on tunne, et oleme juba peaaegu kohal.
Kas mängite neid Tallinnas ka?
Jaa, see olekski asja mõte. Teeme veel neli-viis päeva proovi ja siis peaks asi paigas olema. Tahaks kindlasti neid kontserdil testida. Minu meelest teevad bändid tihti selle vea, et ei proovi lugusid enne kontserdil läbi, kui need linti tehakse. Meil läks kogu esimese plaadiga nii ja õppisime käigupealt, kuidas neid lugusid tegelikult mängida, aga õnneks kõik lõpuks toimis. Kuigi praegu võib YouTube'ist leida meie esimesi kontserdiklippe, kus me tegelikult laulame ilma sõnadeta ja imiteerime inglise keelt. (Juutuubi seda! - Toim.)
Kuidas on uus Klaxons erinev vanast?
Uued lood on palju musikaalsemad - rohkem meloodiaid, keerulisem ülesehitus, lood on lihtsalt huvitavamad. Me oleks justkui kõike laiendanud. Minu arust on see kõik kordades põnevam kui see, mis enne tegime, aga tuleb öelda, et see kõik on üsna veider ja ma ei oska seda kuidagi isegi kutsuda. Umbes mingi gregoriaani mõjudega proge. Mõtlesime just siin ükspäev, et kuidas seda võidakse kutsuma hakata.
Teid on vastu tahtmist kutsutud igasugusteks asjadeks.
(Naerab). Jah, see on tõesti tõsi. (Klaxons võitles terve eelmise aasta NME poolt neile külge kleebitud sildiga nu-rave.)
See paneb bändid keerulisse olukorda, sest pärast on publik lausa pettunud, kui su muusika enam vanale sildile ei vasta?
Täpselt. Me otsustasime kogu sellest jamast üle olla ning sellele temaatikale muusikat tehes tähelepanu mitte pöörata. Heade lugude vastu ei saa keegi vaielda. Mõtlesime, et teeme lihtsalt nii head muusikat, kui oskame, ja ei püüa teadlikult mingit hoiakut võtta. Ma arvan, et sildistajate elu saab sel korral igatahes palju raskem olema.
Klaxonsit remiksisid eelmisel aastal kõik... Kas te ise ka kedagi miksinud olete?
Me pole tegelikult kunagi ühtki remiksi teinud. Teeme küll tihti DJ-tööd ja mängime põhiliselt elektrot ja tehnot ja minimali-asju, aga arvan, et kellegi teise loost miksi tegemine on täiesti eraldi oskus, mis on bändis olemisest üsna erinev.
Eelmisel aastal tundus olevat elu ja surma küsimus, et kas sa saad oma loost hiti remiksi tehtud või mitte. Me olime ilmselt eelmise aasta üks kõige rohkem remiksitud bände. Ilmselt osalt sellepärast, et meil polnud eriti endal lugusid. Ja ei suutnud kaasa minna selle tavapärase kommertsrattaga, et iga paari kuu tagant peab sul uus singel väljas olema ja seal peal mingid uued lood iga kord. Seekord rõhuks rohkem oma lugude kui mikside peale.
On siiski kedagi, keda te tingimata uue materjali miksimiseks tahate?
Ausalt öelda ei tahagi eriti kedagi võtta. Loomulikult on inimesi, keda me väga austame, ja oleks super kui nad meie pakkumisega nõus oleks - näiteks nagu Shit Robot, väga erinev ja väga huvitav - aga me mõtleme seekord selle natuke pikemalt läbi, mida teha.
The Klaxons võitis läinud aasta lõpus Mercury auhinna. Kas see teie jaoks midagi muutis ka?
Eks see muutis ennekõike seda, et intervjuudesse tuli üks küsimus juurde! (naerab) Meilt küsitakse selle kohta, aga muud see eriti muutnud pole. See lihtsalt seisab mu kaminasimsil ja ma olen tegelikult üsna uhke selle üle. Vaatasin just viimast 2008. aasta Mercury galat ja meenutasin, kui väga me oma võidu üle rõõmustasime.
Ausalt öelda see taastas usu Mercury preemiasse, et see anti teile, mitte näiteks Amy Winehouse'ile...
Amy Winehouse laulis seal kohapeal ühe loo ja ausalt öelda mitte üks inimene saalis ei uskunud, et The Klaxons võiks selle ürituse võita. Ise olime aga miskipärast absoluutselt kindlad, et me võidame. Kihlveokontorites olime täielikud autsaiderid ja päev otsa küsiti meilt intervjuudes, et mis te arvate, kas Amy Winehouse annab üldse näole või mitte. Keda see huvitab?
Te vist vedasite isegi enda kasuks kihla?
Jah, me kõik veel võitsime kihlveoraha ka! Meie perekonnad ja sõbrad niisamuti. Meie ümber olid ainult õnnelikud inimesed. Pärast vajusid sõna otseses mõttes kõik inimesed meie hotellituppa kohale ja järgnes pidu, mis ausalt öelda kestis umbes kolm nädalat.
Lõpetaks traditsioonilise küsimusega, et kas sul endal midagi lisada on.
Me oleme eriti põnevil, et saab Eestis ära käia, ausalt öelda. Ma olen võrgust Tallinna pilte vaadanud ja paistab ajalooliselt välja muljetavaldav. Ma olen ka Eesti ööelust nii mõndagi kuulnud, Mick Jaggerist näiteks.
Kas seda lugu, kuidas diilerid terve Tallinna linna pealt kokaiini kokku otsisid?
Jah, seda, ja siis veel lisaks üht-teist lõbumajade kohta.
Klaxonsi taskujuhis
Londoni linna viljakast pinnasest kerkinud ansambel Klaxons on laval ja stuudios mitmeid abipillimehi kasutav trio. Nad on Jamie Reynolds (vokaal, basskitarr), James Righton (klahvpillid, vokaal) ja Simon "Captain Strobe" Taylor (kitarr).
Bändi esimene ja seni viimane täispikk heliplaat "Myths of Near Future" ilmus aasta 2007 jaanuaris. Muusikaleht NME sildistas bändi nu-rave revolution'i esinumbriks peamiselt tänu sellele, et bänd esitas kontsertidel kaverit 90ndate alguse suurest reivihitist - Kicks Like a Mule'i "The Bouncer" - ja et bändi enese eestvõttel vehkis publikum nende laividel helendavate glow-stick'idega.
Tähtsamad remiksid Klaxonsist:
"Golden Skans" (Erol Alkans Ekstra Spektral Rework)
"Magick" (Simian Mobile Disco Mix)
"The Bouncer" (South Central Bootleg)
"Gravity's Rainbow" (Soulwax Remix)
