On ennelõunane aeg, päike paistab, Abja koolilapsed käivad raamatupoes joonlaudu ja kustukumme ostmas. Ja aeg-ajalt tuleb keegi postipaki järele.

Postipaki järele?!

Just nimelt, postipaki järele!

Aastapäevad on raamatupoes tegutsenud postipunkt. See on Eesti Posti leiutis, kuidas maarahvast teenindades kokku hoida.

Raamatukaupluse juhataja Lia Kuik ja tema kolleeg Kadri ­Niilikse lähevad postijuttu rääkides pehmelt öeldes põlema.

- Näete! Aasta tagasi oli Abja-Palu­ojas armas väike postkontor, kohe siinsamas üle tee, raamatupoe vastas.

- Nüüd on seal juuksur.

- Jah. Ja seal sai kõike teha, isegi autokindlustust käidi vormistamas ja kalastusluba pikendamas. Kaupa oli müügil ja mida iganes.

- Aga no ei majanda ära!

- Jah, see oli see jutt – ei majanda ära!

- Ja pandi kinni.

„Armsa väikse Abja-­Paluoja postkontori“ asemele tehti ­aasta eest postipunkt. See postipunkt asub Abja-Paluoja raamatupoes ja selle klienditeenindajad ongi Lia ja Kadri. Eesti Post rääkinud raamatupoe rahvale, et ega tööd palju ei tule, arveid saadetakse ju tänapäeval arvutist! Mõni võib-olla tuleb makse maksma ja mõni käib paki järel, möödaminnes teete ära, see pole mingi koormus.

- Ja kas te kujutate endale ette – meil on üle 800 tehingu kuus! Kui markide ja ümbrike müük veel juurde arvata (mida me müüme raamatupoe poolel), siis 1500 tehingut kuus. Abja-Paluojal ei ela ju 200 inimest, vaid 1000. Pluss ümberkaudne rahvas.

- Me küsisime Eesti Postilt, et püha jumal, kas te mingit eeltööd ei tee?! Panete näpu kaardi peale, teete Lõuna-Eesti postkontoritest lagedaks ja kogu lugu! Kas te aru ei saa, et postkontori järele on vajadus!

- Ei. Nemad panevad postkontorid kinni ja süda rahul.

Avalehele
58 Kommentaari