Advokaat Talviste ja viimane Iisraeli relvamiljon
Eesti võitis Londoni rahvusvahelise arbitraažikohtu kaudu 2003. aastal 1,75 miljonit dollarit Iisraeli firmalt Israeli Military Industries Ltd. (IMI), mida varem tunti nimega TAAS-Israel Industries Ltd.
Kuid advokaat Talviste ilmus 2002. aasta suvel oma kliendi, Eesti Vabariigi ees ootamatult välja kohtuvälise kokkuleppe tekstiga, mille alusel pidanuks IMI meile maksma vaid 0,65 miljonit dollarit.
Seejuures oli IMI finantsdirektor Michael Biran lepingu teksti juba alla kirjutanud. Piisanuks toonase kaitseminister Sven Mikseri mõnest tindijoonest samadel paberitel, et hiljem juurdevõidetud 1,1 miljonit dollarit jäänuks Eesti riigikassale igavesti kadunuks.
"Te lähtute formaalsest loogikast, nagu näeksime ette tulevikku," tõrjub Talviste Ekspressile kriitikat. "Kui ma oskaks kohtuasjade tulemusi 100 protsenti ette arvata, oleksin maailma rikkaim mees."
Libor tähendab dollareid
Kahe aasta eest tegutses vandeadvokaat Talviste HETA õigusbüroo ühe omaniku ning partnerina, ning oli ka Eesti Advokatuuri esimees. Praegu on mehe tegevuskoht juba hoopis teine - advokaadibüroo Lextal - ning advokatuuri juhib tänavu märtsikuust hoopis Aivar Pilv.
Keerulise loo sündmused käivitusid, kui Riigikontroll tuvastas 1999. aastal, et TAAS/IMI on Eesti Vabariigile rahaasjus koti pähe tõmmanud.
Nimelt seisis Mart Laari esimese valitsuse aegse paljuräägitud relvaostutehingu lepingus, et müüja – Iisraeli firma – peab jälgima Londoni pankadevahelise rahaturu intressi (Libor) muutusi. St kui Libor kahaneb, peavad vähenema ka Eesti intressimaksed TAASile järelmaksu eest.
Iisraeli relvatootja jättis aga lepingujärgsete maksete tagasiarvestused tegemata.
Olukorra selgumisel oli Eestis parajasti võimule saanud järgmine Laari valitsus, ning kaitseminister Jüri Luik sai valitsuselt oma ametkonnale volitused asuda Iisraelist ülearu makstud raha tagasi nõudma.
Eesti poole arvestuste kohaselt pidi IMI-lt saada olema 1,6-1,8 miljonit USA dollarit. Praeguse kursiga teeb see umbes 21-23 miljonit krooni.
Vaidluse lahendamise koht oli Londoni rahvusvaheline arbitraažikohus. Eesti valis seal oma esindajaks Briti advokaadibüroo BPE Solicitors, kohalikuks partneriks aga HETA advokaadibüroo. IMId esindas vaidluses aga Londoni üks kõvemaid advokaadifirmasid Linklaters & Alliance.
2001. aasta aprillikuus leidis Londonis aset BPE ja Linklatersi advokaatide kohtumine Eesti-Iisraeli tüliasjas.
IMI pani lauale oma konkreetse ettepaneku õiendada vaidlus ära kohtuväliselt. Eestile pakutud täpne summa oli 1,002 miljonit USA dollarit. Koos rahalubadusega kinnitas IMI, et loobub igasugustest võimalikest nõuetest seoses Eestile kingitud vana lahingutehnikaga, mis ei kajastu 1993. aasta relvatehingus.
Eesti esindajad BPEst nõudsid tol hetkel 2,8 miljonit dollarit, millest kaks miljonit olnuks cashi. Sellest 0,75 miljonit koheselt, ülejäänu kahe aasta jooksul. 0,8 miljonit pidanuks Eesti saama krediiti, kui tulevikus veel IMIlt relvi ostetakse.
Pooled vahetasid viisakusi, aga seisukohad olid teineteisest valgusaastate kaugusel. Kokkulepet ei tulnud. Eesti asus ette valmistama hagiavaldust.
Kuum kesksuvi 2002
2002. aasta juunikuu viimastel päevadel algasid uued pöördelised sündmused. 26. ja 27. kuupäeval võtsid Tallinna Radisson SAS hotellis laua taga istet neli IMI esindajat. Nende vastas võtsid kohad sisse HETA advokaat Talviste ning BPE advokaat John Beevor.
Pea viimasel hetkel enne nõude sisseandmist Londoni kohtusse teatas advokaat Talviste kaitseministeeriumile, et Iisraeli firmaga saab kohe teha kokkuleppe summas 600 000 dollarit pluss 50 000 seni kantud kulusid. Kokku 650 000.
Justkui olemasolevast kokkuleppest andsid riigiametnikele teada mitmed allikad. Asjaga oli hästi kursis algse relvatehingu vahendaja, ärimees Leonid Apananski, kes informeeris üht tuntud riigiametnikku sel ajal võetud kõnes "lepe on olemas!"
Too ametnik ei omanud samas vähimaidki volitusi Iisraeli relvatehingu rahavaidlusega tegelda. Talviste omakorda kinnitab: "Selle asjaajamise juures meie büroo, minu kolleegid ega Inglise kolleegid ei kohtunud kordagi Apananskiga. Ja tema ei kohtunud meiega ega meie kliendiga."
Kuid veelgi üllatavam tundub 650 000 dollariline summa, kui arvestada, et juba 2001. aastal oli juudiriigi firma nõustunud pakkuma Eesti esindajaile kokkuleppimiseks veidi üle ühe miljoni dollari.
Miks lansseeris Eesti riigi esindaja Talviste sellist kehva tehingut, kui juba varem oli IMI nõus oluliselt suurema summa maksmisega?
Ekspress üritas seda taibata, pöördudes nelja eri kohta - Eesti kaitseministeeriumi, Eesti toonase kaitseministri Sven Mikseri, advokaat Talviste ja IMId esindanud advokaadibüroo Linklaters poole.
Praegune parlamendi riigikaitsekomisjoni esimees Mikser meenutab, et tõepoolest, 2002. aasta suvel võttis Talviste temaga telefonitsi ühendust ja teatas võimalusest kokkuleppeks Iisraeli firmaga.
"Üllar Talviste toetas (650
000-dollarise) kohtuvälise leppe kinnitamist.
Ministeeriumis vaidlusega tegelenud ametnikud - eelkõige jurist ja
tulevane kantsler
Ministeeriumi ametliku esindajana kinnitab avalike suhete juht Madis Mikko, et igas vaidluses on loomulik mingite nõksude kasutamine.
"Kaitseministeeriumit üllatas meie vastaspoole pakkumine," ütleb ta. "Aga ministeerium otsustas jääda kindlalt oma positsioonile. Nagu hilisemad sündmused näitasid, andis kompromissitus õige tulemuse.”
Linklatersi esindaja Sarah Peters teatab Ekspressile kahetsusega, et firma poliitika on oma klientide asju mitte kommenteerida.
Talviste: jääksin häbisse!
Vandeadvokaat Üllar Talviste keeldub samuti vastamast Ekspressi küsimustele 650 000se kehvleppe pakkumise asjaoludest. "Arbitraažimenetlus, sealhulgas selle käigus peetud läbirääkimised vaidluse lahendamiseks kokkuleppel on alati pooltele konfidentsiaalsed."
Ta lisab, et arbitraažimenetluse kommenteerimine tähendaks häbisse jäämist nii IMI kui kogu ärimaailma silmis.
"Väide, nagu oleksin soovitanud riigil vastu võtta pakkumist, tingimustes kus oleks olnud olemas kõrgem pakkumine, ei vasta tõele."
Hilisemas vestluses Ekspressiga möönab advokaat Talviste küll miljonidollarilise pakkumise olemasolu juba 2001. aastal, ent lisab: "See on üks fragment. Kui te saaksite endale täispildi - mida mina ei paku - siis mõistaksite, et selline kokkulepe oleks olnud Pyrrhose võit."
350 000 dollari võrra odavama leppe väljatoomine toimus Talviste poolt 2002. aastal nõunik Lifländerile (praegu Eesti kaitsenõunik USAs) saadetud kirjas esitatud andmeil Iisraeli initsiatiivil. Radissoni kohtumisel alustas Iisrael pakkumist tasemelt 200 000 dollarit, mida tema ei aktsepteerinud "kui taset, mis ei vääri kliendile otsustamiseks esitamist."
Samas dokumendis väitis Talviste ka, et ministeeriumi seisukoht, nagu oleks pakutud leppe summa väiksem kui varem pakutud miljon dollarit, on tingitud ilmselt "ametniku tähelepanematusest," sest Iisraeli pool pole sellist kohtuvälise kokkuleppe ettepanekut esitanud.
Londoni nõupidamisel esitatud miljon USD aga oli Talviste väitel IMI poolt esitatud koos tasaarveldusega lepinguväliselt Eestile saadetud vana relvastuse kohta, summas 3 miljonit dollarit, millest 2 miljonit dollarit ei hakka IMI "vastutulekust Eestile" nõudma. See läheb vastuollu teiste allikate väitega, et Iisraeli firma kinnitas just samal koosolekul loobumist kõigist nõuetest selle "ekstra" tarnitud sõjatehnika arvel.
"Oleme rabatud!"
Oli sellega kuidas oli, igatahes teatas Israeli Military Industries' esindaja Shmuel Sunray Eesti poole advokaatidele juuli algul, et on "shocked and dismayed" (šokeeritud ja rabatud) Eesti riigi poolt Londoni arbitraažikohtule esitatud hagist.
Talviste omakorda leidis kirjavahetuses riigiametnikega, et see "emotsionaalset laadi" märgukiri tuleneb IMI seisukohast, et nendepoolse allakirjutamisega on see aktsepteeritud ka Eesti poolt. Kuid selle väärtõlgenduse taga olevat pigem mitte vale arusaam asjade tegelikust seisust, vaid soov survestada Eestit kokku leppima.
Talviste tegi ka ettepaneku Iisraeli poolt juba allkirjastatud dokument hävitada. Põhjendades, et see tekst pole vahekohtus tõendina kasutatav. Radissoni kohtumiste eest aga sai kaitseministeerium HETAlt üle 15 000 kroonise arve.
Ekspress küsis advokaat Talvistelt, kuivõrd ta nõustub 2002. aasta juunis Eesti riigile kohtuvälise kokkuleppe (0,65 mln $) pakkumise tõttu hõlpsalt jääva muljega, et ta ei esindanud toona oma klienti kõnelustes IMIga parimal võimalikul viisil.
"Arvan küll, et esindasin parimal viisil," kinnitab Talviste. "HETA ja tema Inglise partner esindasid Eesti riiki selles asjas 2003. aastani, kui saavutati tulemus."
Ta lisab ka, et julgeb arvata: suuresti tänu HETA esitatud õiguslikule hinnangule jõudis asi üldse kohtuni. "Sest oli olemas ka meie väga maineka konkurendi poolt esitatud legal opinion, mis hindas asja täiesti lootusetuks."
Talviste räägib veel, et kulutas Iisraeli relvatehingu raha tagasisaamiseks palju isiklikku energiat. "Kui see nii lihtne oleks olnud... tegelikult on tähendusrikas, et üks postkommunistlik maa suutis oma õiguste eest seista."
Iisraeli relvatehing
* Eesti ostis 1993. aasta jaanuaris Iisraeli firmalt Israel Military Industry 49 miljoni USA dollari (637 mln krooni) eest relvastust 12 000 sõduri jaoks.
* Tehingut vahendas ärimees Leonid Apananski.
* Relvad jõudsid Eestisse aastail 1993-2000
* Relvade eest tasus Eesti järelmaksuga, koos intressidega läks tehing maksma 60,4 miljonit dollarit ehk 785 miljonit krooni.
BNS
Apananski: Eesti nõue oli ülimalt vaieldav
Hr. Leonid Apananski, keda te oma abipakkumisega esindasite, so. kas teist vaidluspoolt või üksnes iseennast?
Mina ei ole "abipakkumisega" kellegi poole pöördunud. Kohtuvaidlusega seotud valitsusametnikud pöördusid minu poole küllaltki üldise palvega, kuidas ma saaks informatsiooni ja materjalidega aidata. Edastasin kogu minu käsutuses oleva teabe ja kõik minu kätte jäänud dokumentide koopiad. Samuti edastasin neile Iisraeli ametiisikutele, keda tunnen, palve küsimus võimalikult kiiresti ja korrektselt lahendada. Arutasin probleemi pädevate Iisraeli ja IMI ametnikega, kuid ma ei olnud kellegi esindaja.
Kuna olen Eesti kodanik ja kuivõrd Eesti Vabariigi nõue oli ülimalt vaieldav, siis pidasin õigeks osutada kaasabi Eestile võimalikult kiire ja soodsa lahenduse saamiseks. Samuti seisnes minu huvi ka selles, et ei tekkiks järjekordset, ainetuteks spekulatsioonideks toitepinnast andvat skandaali.
Kuidas kaitseministeerium valitsuse esindajana Teie abipakkumisse suhtus?
Ma ei ole abi pakkunud. Minu tegevusse suhtuti indifferentselt.
Kas ja milline oli teie roll selles, et Eesti valitsus lõpuks saavutas kokkuleppe IMIga ja 1,75 miljonit dollarit?
Loodan, et sain mingil määral tulemusele kaasa aidata. Kokkuleppe sõlmisid Eesti ja IMI, mitte mina.
