20.02.2009, 00:00
Aeg tõsta kinnas
Ei lähe mööda nädalatki, kus ma ei kuule linnapea Edgar
Savisaart seletamas peaminister Andrus Ansipi ebakompetentsuse teemal. Kui
mitte televisioonis, siis ajalehtedes. Kui Savisaar ei loobi solvanguid ise,
siis teeb seda mõni teine Keskerakonna liige. Tihtipeale tema oma
naine.
Võib ju olla, et Ansip annab vastu ka, aga mulle on
jäänud mulje, et sagedamini on ta kaitsepositsioonil. Tundub, et ta
talub kriitikat vaikides või ei tee sellest välja, võib-olla
mõeldes, et ei maksa norijate tasemele laskuda. Aga mina tahaksin
näha teda enda au eest välja astumas. Veel paarsada aastat tagasi
oleksid Savisaare sõnad andnud põhjust duelliks.
Miks
mitte praegu? Antud majandusseisus, kodanikkonna praeguste meeleolude juures
võlgneb valitsus meile vähemalt niigi palju, et see auküsimus
saaks lahendatud.
Võidu või kaotuse – vastavalt
sellele, kumma poolt te olete – otsustab methodus pugnandi, relvade
valik. Kuna Savisaar on solvaja, nõuab etikett, et Ansip heidaks kinda
ja nõuaks satisfaktsiooni. Kui aga Ansip on väljakutsuja,
määrab Savisaar relvad. Ja kui teie oleksite Savisaar, kes peab
võitlema Ansipiga, siis mille te valiksite? Mõõgad
või püstolid?
Kui valitakse mõõgad, panen
ma panuse Ansipile. Ta on kehaliselt heas vormis ning rattasõidust ja
suusatamisest painduv ega väsi torgetest, pareeringutest ja
vasturünnakutest kohe ära. Edgar, kes on teadagi kaval, valib
püstolid. Kuigi Andruse hea vorm tagab kindlama käe ja aeglasema
südame löögitempo, pole Edgaril tarvis teha muud kui julgelt
ette astuda ja vastasele ühe lasuga pihta saada. Sellega on ta oma
poliitilise karjääri jooksul ennegi hakkama saanud.
Muidugi ei ole valik piiratud ainult mõõkade ja
püstolitega. 1843. aastal pidasid kaks aadlikku duelli maha üksteise
pihta piljardipalle visates. On kasutatud sepavasaraid ja kahvleid. Abraham
Lincoln, kui ta kord duellile kutsuti, valis relvaks lehmasõnniku
(väljakutsuja loobus duellist ja esitas avaliku vabanduse).
Nüüd on paras aeg see tore üheksasaja aasta pikkune duellide
traditsioon taastada. Baltimaades oli see
üliõpilaskorporatsioonides ehk Studentenverbindung’ites omal
ajal vägagi populaarne. Schmiss ehk mensuuriarm näol oli baltisaksa
aadlikele auasi. Ka poliitikud on võidelnud. Duelle on pidanud neli
Briti peaministrit (William Petty, William Pitt, George Canning ja Arthur
Wellesley, esimene Wellingtoni hertsog). Ühendriikide president Andrew
Jackson võitles kolmeteistkümnel duellil, ehkki ta ei olnud siis
veel presidendiametis.
Mina paneksin ette korraldada see eeloleval
laupäeval. Traditsiooniliselt toimub duell koidikul, sest siis puuduvad
segavad tegurid. Koht? Vabadussõja monumendi esine muidugi. Kus siis
veel relvavõitlust pidada kui mitte saja miljoni kroonise Eesti
Balkenkreuz’i all?
Mina soovitaksin valida
mõõgad. See annaks maailmale mõista, et Savisaar on
tegelikult härrasmees, ja tekitaks tema võidu korral Ansipi
pooldajate ridades vähem vimma.
Kui sekundantidest
rääkida, siis Savisaar peaks kutsuma oma naise. Ansipi puhul oleks
enesestmõistetav sekundant Mart Kadastik. Need on muidugi ainult
lavastuslikud soovitused ja duellandid peavad oma kaaskonna ise valima.
Traditsiooni kohaselt peaks kumbki pool kutsuma kolm sekundanti.
Teadagi on Code Duello ettekirjutuse järgi kahevõitlused eri
ühiskonnaklassidest inimeste vahel selgesõnaliselt keelatud. Kui
Ansip või Savisaar on vastasest sotsiaalse staatuse poolest
kõrgemal, võib duell ära jääda. Sellisel juhul aga
on kõrgema klassi esin
dajal koodeksi järgi lubatud teine pool kepiga läbi nüpeldada.
Kui ta leiab selle enesele ebameeldiva olevat, võib selleks kasutada
teenreid.
Nii või teisiti võimaldab minu ettepanek
mõneks ajaks taastada au Eesti poliitikas ning lõpetada
solvangute pildumise ja väiklase tänitamise. Ja satisfaktsioon on
tagatud. Vähemasti avalikkuse oma.