Afganistani päevik: surmatunnel ja ärituuled
Ööl vastu 22. oktoobrit hakkab tuba rappuma. See on 6,2palline maavärin, mille epitsenter jääb Kabulist paarisaja kilomeetri kaugusele inimtühja kõrbe, kuid sel hetkel ei tea veel keegi täpseid detaile. Rootsi Afganistani Komitee peamises majutusasutuses algas juba kell kümme öörahu – gaasikaminad sumisevad, levitades kibedat propaanilõhna, ning oma elu heategevusele pühendanud skandinaavia vanainimesed – neist paljud juba 60ndates või 70ndates – puhkavad väikestes vaibatatud tubades, kuid nüüd jookseb igaüks oma elu päästmiseks sisehoovi.
300 meetrit eemal tormab oma majast välja ka slovakitar Olympia, keda (nagu naine päev hiljem avameelselt selgitab) motiveerib ennekõike soov leida inimesi, kellega koos surra. Aegamööda lõpetavad majaseina külge kinnitatud pesunöörid tõmblemise ja sel ööl ei juhtu külma, musta, võõraid tähti täis taeva all enam midagi.
Võõrastes maades on kasulik jälgida reegleid. Reegel ütleb, et Afganistani sisenevad välismaalased peavad end ära registreerima 24–48 tunni jooksul alates riiki jõudmisest ning üldjuhul toimetatakse see protseduur lennujaamas, kuid varahommikusel tunnil õnnestub mul kuidagiviisi vastav vorm täitmata jätta. Kuivõrd riigist väljumisel võib Foreign Registration Cardi puudumine saada ebameeldivate üllatuste allikaks, sõidan mõni päev hiljem spetsiaalsesse valitsusasutusse, mis asub Kabul TV-Hilli vahetus läheduses (TV-Hill on keset linna paiknev antennidega kaetud mägi, mida oktoobriõhtul tabab pikne, tuues kaasa internetiühenduse kadumise kogu linnast).
Nii nagu iga tähtsamat sissepääsu, turvavad ka siseministeeriumi alluvuses oleva välismaalaste registreerimiskeskuse ust automaatidega mehed, kes käsitsevad oma relvi ärevusttekitavalt hooletu elegantsiga. Kuid see on ametnik, kes tõeliselt meelde jääb: külalisi registreerib riiki kääbus. Afganistanis, kus on palju näha lastehalvatuse või miiniplahvatuse tõttu kannatanuid, kuid kus veelgi suuremat arvu invaliide püütakse hoida võõraste pilkude eest varjatuna koduseinte vahel, on see ebatavaliselt väikse kasvuga naine oma tähtsas ametis omalaadne emantsipatsiooni triumf. Veidi enam kui meetri pikkune ametiisik (tema üks rusikatest on tätoveeritud) kannab peas kõrget musta karusnahkset papaahat ja kõnnib väärikal sammul laua taga edasi-tagasi, süstematiseerides kõrgetesse kuhjadesse asetatud valgeid, suure musta templiga kinnitatud registreerimiskaarte.
Seinal teatab kiri: ATTENTION! TO DEAR FOREIGN CITIZEN AND THERE COLLEAGUES. ALL THE FOREIGN CITIZEN’S REGISTRATION SERVICES ARE COMPLETELY GRATIS AND FREE. NO OFFICE CAN TAKE MONEY AS PRICES OF FORM, FINANCE OR NAME OF FINING ETC. DURATION OF FACING WITH SUCH A PROBLEM DIRECTLY INFORM GENERAL DIRECTOR OF FOREIGN AFFAIRS AND OR CALL FOLLOWING NUMBERS: 22100170, 2202930 OR 2202931. Õnneks või kahjuks ei küsi mult raha (sageli räbaldunud ja mustunud afgaanide kõrval käibivad võrdsetel alustel dollarid) mitte keegi, nii nagu ei taha keegi kunagi näha ka siseministeeriumi poolt väljastatud registreerimiskaarti, mille tagaküljel ametiasutuse meiliaadress fdmolaafghanistan@yahoo.com.
Asume teele Põhja-Afganistanis asuvasse Mazari linna. See on seitse kuni kaheksa tundi võttev autoreis, mis läbib Hindukuši mägesid. Maastik on imeline: tühjad kollakaspunakad lagendikud vahelduvad laiade, madalate jõgedega; mäeorgudes peituvad maalilised kollased paplisalud ja väiksed külad, mida läbivat teed ääristavad meloni-, arbuusi- ja granaatõunaletid.
Aeg-ajalt, nii nagu Rootsi Afganistani Komitee turvareeglid ette näevad, võtab Olympia välja satelliittelefoni ja valib numbri. “Hello, this is Olympia speaking,” ütleb ta huumorivaesel eurovisioonihäälel ja edastab Kabuli oma uued koordinaadid, laius- ja pikkuskraadid.
Kuid levi muutub lumistes mäekurudes aina halvemaks ning 3400 meetri kõrgusel kaob see sootuks. Siin suubub kaherealine maantee kurikuulsasse Salangi tunnelisse, mille venelased ehitasid 1960ndail. See on kitsas, ebameeldiv ja sünge maa-alune käik, kus aegade jooksul on surnud sadu inimesi nii kahjutule (novembris 1982) kui lämbumise tõttu. Pärast seda, kui Talebani hävitatud ventilatsioonisüsteemid osalt taastatud said ja tunnel taas liikluseks avati, mattis laviin veebruaris 2002 kinni tunneli lõunapoolse suu.
Ja kuigi käik on tänavu suvest alates üksikuist harvadest lampidest valgustatud, on ta siiski pime: peamine valgus tuleb autolaternaist.
Me oleme sügaval mäe all, põhjapoolsest väljapääsust ehk poole kilomeetri kaugusel, kui hämarusest ilmuvad ootamatult nähtavale eesliikunud masina punased tagatuled, juht pidurdab äkiliselt ning igasugune liikumine peatub. Astun välja – õhk on halb: kuiv, külm ja tolmune – ning näen mõnikümmend meetrit eespool mõlemat sõidurida blokeerivat autot, mille ümber kõlavad ärevad signaalid ja askeldavad hallikasvalgetes rõivastes kogud.
Meeleolu on pinev, minutid kaovad ning õhk on nüüd veel halvem, kiiresti sinakaks muutuv -- ummikusse sattudes ei lülita afgaanid nimelt kunagi välja automootorit (see võib hiljem mitte käima hakata).
Ma tunnen paanikat. Kui kaua läheb aega, enne kui esimesel juhil mürgiste gaaside tõttu teadvus kaob? Nüüd oleme seisnud juba kümmekond minutit. Ütlen ebakindlalt, et minu meelest oleks õigem jala mäe alt välja kõndida, kuid Olympia, kellelele ei meeldi surra üksi, mässib end oma salli ning käsib vaikselt oodata.
Aeg kulub ja ühel hetkel ma enam ei suuda. Kohman, et nüüd ma lähen, ja kihutan välja, väga kaugel eespool pimeduses sirendava tunnelisuudme poole – esialgu on see vaid otsekui väike valge täht.
Ka mõned teised meie grupi liikmed, sealhulgas afgaanidest valvurid, alluvad paanikale. Poolel teel väljapääsu poole hakkab vastusuunas sõita soovinud autovool äkki liikuma, ilmselt on takistus kõrvaldatud: mägi vappub kaubamasinate möirgamisest, heitgaasid matavad hinge ning ma litsun end vastu tolmuga kaetud tunnelikülge.
Viis minutit hiljem olen väljas – saapad on paksult kaetud tunnelipõhja aastate jooksul ladestunud mudaga – ning paar minutit hiljem tormab päevavalgusesse ka ärritatud Olympia.
Poole tunni pärast loksub tunnelist kangelaslikult välja ka meie auto. Selle juht, harvade hammaste ja vuntsidega afgaan, on ebatavaliselt tusane ja vaikne. Ta teeb pika peatuse ja käib täitmas oma plastpudelit all orupõhjas voolava oja veega.
Veel mõne aasta eest olnuks igasugune maanteelt lahkumine nii riskantne, et ka metsapeatus tähendas enda kergendamist vaid asfaldiveerel seistes: miinioht oli liiga suur (tuhandeid ja tuhandeid miine on korjatud kokku isegi Kabuli kesklinnast). Tänaseks on suuremate maanteede äär 40 meetri ulatuses vähemasti teoreetiliselt lõhkekehadest puhastatud, kuid igaüks teab, et võimalus õhku lennata saadab Afganistanis ringiliikujat tumeda varjuna veel vähemalt pool sajandit. “Meie võime minna, kuid meie miinid jäävad siia kaheksaks aastakümneks,” ütlesid venelased Afganistanist välja tõmbudes.
Mu autojuht, head inglise keelt rääkiv luukõhn afgaan, kellega käisin Wardaki haiglas, ütles, et ei luba oma tütrel iial maast midagi “huvitavat” üles korjata, sest “lastemiinid” on sageli maskeeritud nukkudeks või pliiatsiteks. Vigastatuid on näha vähe – nagu juba mainitud, ei pea kohalik kultuur invaliidide ringiliikumist heaks tooniks –, kuid heategevusorganisatsioonide poolt kohapeal valmistatud mõnekümne sentimeetri pikkused lastekargud ja plastjalad – rääkimata vineerist valmistatud lasteratastoolidest – on seda hingekraapivam vaatepilt.
Meie sihtkoha Mazar-i-Sharifi vallutasid Talebani mässulised augustis 1998, tappes sissetungi käigus üle tuhande linnaelaniku ning mitmeid Iraani diplomaate (asjaolu, mis kaks riiki sõja piirile viis).
Tänaseks on Mazar – helesinise mošee ja lumivalgete tuvide poolest tuntud linn, mille tolmustele tänavatele laotub igal õhtul elektrikatkestuste järel peaaegu keskaegsena mõjuv pimedus – taas tehniliselt valitsuse kontrolli all, kuid vaid poolsada kilomeetrit eemale jääb Char Bolak: piirkond, kus Talebani mõju on sedavõrd suur, et sinna reisides kasutavad ka Rootsi Afganistani Komitee afgaanidest töötajaid vaid kohalikke sõidukeid, sest autod, mille oranž numbrimärk viitaks seotusele mõne valitsusvälise organisatsiooni ehk NGOga, poleks hea idee. Mõistagi on Char Bolak no-go ka välismaalastele – ajal, mil olukorra destabiliseerimiseks sobib igasugune vahend, võib juhtuda kõike, eriti öösel; ajal, mil maanteedele tekkivad sageli mässuliste illegaalsed kontrollpunktid.
Kuid päeval pulbitseb Afganistan elust. Turul (sinna viiv tänav on palistatud kivirahnudega ning ühe maja ees tallavad mehed miskipärast autokoormatäies lehmasõnnikus) maksab rohelise tee kilo kaheksa krooni, sellal kui meetritäie imelist punast velvetit Pakistanist saab kätte 30 krooni eest. Arbuus – kuiv ja heleroosa – maksab kaks krooni viljast ning paki tõrvamaitselisi sigarette Pine ulatab müügipoisi määrdunud käsi ostjale umbes seitsme krooni eest.
Jah, ajakirjaniku palgaga on Afganistanis võimalik elada, kuigi see sõltub muidugi palju sellest, millisest riigist ollakse pärit. Trendikaid prille kandev rootsi noormees, kes töötab Eesti läänenaabrite uudisteagentuuride ja raadiojaamade heaks, annab lääne inimestele mõeldud, kõrge, okastraadiga palistatud aia taga paiknevas Kabuli aiarestoranis (No weapons! hüütab silt turvakontrollis, kus praktikas saadetakse tagasi ka kõik kohalikud) mõista, kui halvad on tema tingimused. Keskmise pikkusega lookese eest makstakse rindekorrespondendile vaid 6000 SEKi ning mõneminutise raadiojutu eest 4500 SEKi. Rootsi vereimejate ihnsus on tõepoolest talumatu.
Turgude kõrval pulbitseb äri ka poodides. Umbes 25aastane müügimees on hakanud eraettevõtjaks mahlavalmistajana ja soetanud 1200 dollari eest endale vajaliku tehnika. Nüüd töötab ta iga päev kella kuuest hommikul kaheksani õhtul, purustades väsinud pressiga granaatõunaseemneid ja porgandeid, et pakkuda suurtes pooleliitristes klaaskruusides (neid loputatakse punasest plastmassist veekausis) tumepunast vahutavat jooki, mis maksab 50 afgaanit (umbes 12 krooni) kruus.
Veidi eemal kükitavad rahavahetajad, kelle ees klaaskastid eri kupüüridega: vahetada saab nii eurosid, dollareid, jeene kui emiraatide raha ja vaheltkasu on läänemaailma pankade omaga võrreldes leebe, sest saja afgaani pealt võtab rahavahetaja endale vaid kolm.
Ja siis meelelahutus: väiksed poed müüvad kohalike artistide CDsid (Madonnast ei ole üheski poes keegi midagi kuulnud; Michael Jackson on ainus lääne muusik, keda Afganistanis läbi häda teatakse), kuid Pakistanis toodetud värsketel piraat-DVDdel on esindatud lai diapasoon Hollywoodi toodangut. Sageli väidab ümbris, et linateoseid on plaadil kuni 144, kuid filmide arvu saab osavalt suurendada, lõigates kõik umbes kümneminutilisteks juppideks ning esitades neid väheinformeeritud vaatajaskonnale pealkirjade all Texas Chain Massacre A, Texas Chain Massacre B jne).
Enamasti ongi tänavaturule paisatud filmindus pärit põnevus- ja õudussektorist, kuid minu (ja afgaanist tõlgi) vapustuseks vilksatab ühel plaadil ka Emanuelle’i poolpaljas keha – šokeeriv riigis, kus India filmides sari vahelt vilksatavat pinda on kinolinal mustade plärakatega tsenseeritud.
See pole esimene kord, kui Afganistan toob mulle ähmaselt meelde 80ndate lõpu Eesti: jõhkra, elava, uudishimuliku ja näljase – sellise riigi, kus kõik on veel võimalik.
