Bertolt Flick (Aivar Juhanson)

Enamik äiksepilvi jõuab Eestisse lõunast, üle Riia lahe. Enam-vähem sedasama teed on Tallinna juba aastaid müdistanud lõunanaabrite airBalticu Fokker-50 propellerlennukid. Neis kitsukestes lennumasinates olen vahel mõelnud, mis saaks siis, kui eakad mootorid lahe kohal välja sureks. Hirm on alati osutunud alusetuks, kuid see on ka peamine positiivne asi, mida airBalticu kohta hetkel öelda saab. Segase rahalise taustaga, kuid see-eest edevalt praaliv Läti firma on viimastel kuudel rikkunud ära suhted peaaegu kõigi Eesti partneritega. Raha on lõppemas, mootorid töötavad aurude peal.

Heidelbergi ülikoolis juristihariduse omandanud Bertolt Martin Flick on airBalticuga seotud 1995. aastast, mil ta vastsündinud lennuliini juhatusse valiti. Neli aastat hiljem oli ta juba tegevjuht, kümme aastat hiljem ostis SASi käest välja 47,2 protsenti aktsiatest (sellest tehingust on kahtlustatud vilksatamas Läti oligarhide räpaseid latirulle). Flick, keda Läti ajakirjanik Sanita Jemberga kirjeldab kui “väga intelligentset, ooperihuvilist, isegi häbelikku meest”, kõneles mahedalt, kuidas airBaltic Lätimaale turiste ja investoreid toob ja riigi majanduse vee peale aitab. Otsekui lummatult leidis Läti valitsus airBalticu jaoks alati raha, ka siis, kui koondas politseinikke ja sulges haiglaid ning koole. Sellal, kui Estonian Air küttis kaubalifti kombel sõita peamiselt Tallinna ja Kopenhaageni vahet, õilmitses airBaltic otsekui kasvuhormooni saanud anemoon – uusi liine avati peaaegu iga nädal Dubaist New Yorgini (viimane code-share lennuna).

Ambitsioonikal laienemisel oli aga kõrge hind. Mullu teenis firma 34,2 miljonit latti kahjumit. Lätlased, kes on “head sakslast” siiani imetlenud, on hakanud Flickis kahtlema. Läti ajakirjandus on paljastanud, et Flick on osavalt kudunud airBalticu ümber kasumlike tütarettevõtete võrgu, mis esitavad airBalticule arveid koristamisest turvateenusteni. airBaltic maksab Filickile isegi oma kaubamärgi kasutamise eest.

Läti valitsus kuulutas justkui nõidusunest ärgates, et selline olukord ei saa kesta. Flicki on aga keeruline sundida lahkuma, sest riigil on airBalticu juhatuses vaid kolm kohta viiest (juhi taandamine nõuab nelja). Läti transpordiministeerium esitas teisipäeval taotluse algatada Flicki suhtes kriminaalasi võimaliku pettuse uurimiseks, Berliinis istuv Flick (tal on Saksamaal kaks tütart) targu Riiga oma jalga ei tõsta. Et draamat jagub ka lennujaamaterminalidesse, tühistas airBaltic nädala algul etteteatamiseta hulga lende Riiast Tallinna, Brüsselisse ja mujale. “Nad ei vasta reeglina telefonikõnedele ega meilidele,” ütleb üks Eesti turismitöötaja meelepahaga, “teevad mida tahavad.”

Veel mõne aja eest kiitis airBaltic oma eeskujulikke meediasuhteid. Tänasel päeval vastab firma PR-direktor Jānis Vanags harva kõnedele. Tallinna lennujaama turundusdirektor Erik Sakkov möönab napilt, et airBaltic on neile võlgu. Ka läbisaamine Eesti edasimüüjatega pole kiita. Hiljuti lõpetas airBalticu piletite pakkumise Bookinghouse. “AirBaltic on olnud üks kõige kehvemaid tagasimaksete teostajaid lennufirmade hulgas,” ütleb ühe teise suure Eesti reisibüroo tegevjuht.

Ekspress tabab Flicki telefoni teel. Ta tundub olevat üllatunud, et ajakirjanik murdis läbi PR-esindajate ringkaitsest ja kokutab algul, kuid kogub end kiirelt. Mahedal häälel räägib Flick, et tal poleks “mingit probleemi” lahkuda firma tegevjuhi kohalt, kuid ta on ju ikkagi omanik. “Valitsus peab nõustuma, et airBalticu kapitali tuleb suurendada. Kui ainult erainvestorid suurendavad kapitali, siis ma ei näe mingit põhjust, et valitsus esitab airBalticule tingimusi. See oleks väljapressimine!” Lähemas plaanis ta seega tagasi astuda ei kavatse.

Mida minut edasi, seda soravamalt Flick räägib. Lihtne on mõista, miks Lätis on teda võrreldud karismaatilise Mefistoga. Isegi siis, kui mootorid peaksid tõesti seisma jääma, on tal langevari paunas: airBalticuga käe valgeks saanud Flick on juba teatanud, et võib asutada sootuks uue odavlennuliini peakorteriga Leedus, alakasutatud Vilniuse lennujaamas.