PRIIT PÕLDME ENDA ASUTATUD BÜROOS: Joonprojekti esikus on Kiwa grafiti, mis demonstreerib kontoris valdavat rutiinivaba suhtumist. Vallo Kruuser

Priit Põldme (33) on üks teokamaid inimesi, keda tean. Pidevalt on ta midagi korraldamas, kujundamas, jälle kuhugi sõitmas. Oli vaid aja küsimus, millal saab Priidust uus Eesti Sisearhitektide Liidu (ESL) esimees. Juba aastaid (kui nii võib öelda noore inimese kohta) on ta aidanud liidu kodulehte uuendada, olnud üheks eestvedajaks mitmetele kuraasikatele üritustele nagu peomeeleolus õppereisid (näiteks rongiga Haapsallu ning laevaga Naissaarele), osalenud nii ESL-i kui Kultuurkapitali preemiate jagamisel. Kui uurin, kas uue esimehena peabki ainult pidusid korraldama, siis räägib Priit, et tahaks tegeleda ka teiste valdkondadega. Väga oluline on parandada eriala mainet, kuna seda on alla kiskunud paljud viletsa või suisa puuduva haridusega tegijad, kes peale kardinakanga ja tapeeditooni valimise rohkemaks võimelised pole. Siiski ei arva ta, et peaks paika panema nii karme reegleid nagu seatakse arhitektidele, sest ei tahaks inimeste leiba ära võtta.  Pigem peaks harima tellijat, et viimane oskaks nõuda tegijalt lisaks vormi kujundamisele ka tehnilist suutlikkust.

Sel aastal saab kümne aastaseks Joonprojekt, sisearhitektuuribüroo, mille Priit Põldme asutas viimase kursuse tudengina. Sisearhitektina on Priit Põldme käekiri võrreldes viimastel aastatel ajal Eesti ajakirjades nähtava neofunk-mainstreamiga hoopis mahlakam.  Põldme omanäolisema vormikeele on tinginud ehk suurepärased tellimused. Teatud sarnasust võib leida 1970ndatel Tallinna raekoja ning historitsistlikult taastatud mõisatega loorbereid lõiganud Eesti sisearhitektuuri  grand old lady Leila Pärtelpojaga. Näiteks hiliskeskaegsesse apteegimajja tehtud küüslaaugurestoraniga, kus säilinud mitmeid algupäraseid detaile, ei haakuks ju steriilne valge atmosfäär. Väärikalt lopsakat vanalinna sobivat ajaloolist hõngu on ka Põldme kavandatud restoranis Karl Friedrich ning selle vastasmajas paiknevas Cafe Anglais’ (endine Grammofon) kujunduses. Samasse ooperisse läheb ka mitmel pool kiitust pälvinud Saku Õlletehase vana keedukoja rekonstrueerimine. Muide, nii restoran Balthasar ja Saku-projekt on leidnud kajastamist mainekas suuretiraažilises klantspiltidega vene sisekujundusajakirjas Lutšije Interjöri. Uuematest asjadest on Põldme rahul veel Viru Keskuse Tallinna Kaubamaja naiste- ja parfümeeriaosakondade neopopiliku üldlahendusega. Muide, praegu kujundab Joonprojekt samasse ketti kuuluva Tartu Kaubamaja uue maja üht korrust. Kuigi Priidule enda sõnul kodukujundus eriti ei istu, siis praegu on tal ometi pooleli kaks korterit, üks Müürivahe tänaval, teine Pärnu maanteel. Ise olen käinud vaatamas Põldme kavandatud interjööri Aivo Schultsi projekteeritud eramus Pirital Purje tänaval. Välisarhitektuurile vastavalt ning omaniku maitse kohaselt on ka maja sisemus neofunktsionalistlikus laadis. Meeldivate detailina jäid silma skulpturaalne kamin, klaasist trepipiire, oranži ja valgega värvilahendus, tehnitsistlik köök.  Seevastu hoopis teisest ooperist on Joonprojekti loodud Eesti Energia nõupidamisteruumid-memoriaaltoad: Veeruse-nimeline tuba on kolmekümnendatelik ja Öpiku-nimeline kuuekümnendate laadis.

Ruumikujundusele lisaks meeldib Priit Põldmele teha graafilist disaini. Võimaluse korral on ta püüdnud kavandada interjööriga koos alati ka uksesildid, viidad jms. Lisaks on tema büroo kujundanud ehitusmaterjale tootva ettevõtte Aeroc oranžid pakendeid ning näiteks kaupluseketi A & G puna-valge logo. Veel on tehtud terve rida messimessibokse, millest ehk keerulisemad tunduvad Mercedes-Benzi väljapanek Motorexil (2002), korduvaks kasutamiseks mõeldud moodullahendus Hoiupangale. Huvitavamates projektidest mainib Priit veel eesti metsade kaardi restaureerimist: kusagilt leitud hiiglasliku kaardi (2*3 meetrit) tükid liideti omavahel arvutis ning lasti välja lõuendile. Varsti on tulemust võimalik vaadata Rahvusraamatukogus.

Küsimusele, mida ta veel kujundada tahaks, vastab Põldme, et päris põnev oleks kujundada veel väljapeetud boutique’e ning lisab, et kahjuks pole väikeses Eestis klientuuri kohtadele, kus oleks müügil vaid kolm paari naiste pesu või neli paari kingi.

Priit ütleb, et tegelikult on ta eriala valikuga väga rahul. Kui ta aastal 1990 kõrgkooli astus, oli sisearhitektuuri kateeder pigem puhver, kust mingi edasi õppima näiteks arhitektuuri või graafikat. Põldme ütleb, et tema aga tahtis just nimelt hakata tegelema interjööriga. Kuna käeline tegevus oli talle armas, siis oleks ta toona olnud rahul ka tööõpetusõpetaja kohaga. Just sellise suhtumise pärast vääribki Põldme “tegija” tiitlit.  Nimelt pole temas ülbet enesekeskset pretensioonikust, vaid pigem elutervet tegutsemis- ning jagamisrõõmu.

Priit Põldme

Sündinud 15. oktoobril 1971

Õppinud 1990-1995 Eesti Kunstiakadeemias sisearhitektuuri

Asutanud 1994 sisearhitektuuribüroo Joonprojekt

Valitud 28. oktoobril ESL-i esimeheks

Hobiks fotograafia

Valik töid

Restoranide Balthasar, Karl Friedrich, kohviku Cafe Anglais kujundus;

A&G kauplusteketi kujunduskontseptsioon;

2003 Saku Õlletehase vana keedukoja rekonstrueerimine; 2004 Tallinna Kaubamaja I ja II korruse sisearhitektuurne lahendus.