Alma Mater
Pealegi mitte niivõrd sambaid, aulat või keldrikorruse võlvlagedega labürinti, kui üht tuba, mida reaalses maailmas ei paista olevat. Uks sinna viib kohast, kus ilmsi on sein - kust täpselt, ei julge öelda - see võiks pigem jääda saladuseks.
Mööbel selles toas on sedasama kulunudvalget värvi, mida võis näha kuuel sambal enne seda, kui need viimati üle võõbati. Laud, tugitoolid (jah, valged!), suur hulk raamaturiiuleid. Aeg-ajalt ulatub tuba läbi kahe korruse, siis on raamaturiiuleid veelgi rohkem. Kaks akent, millest kumab alati kas septembri- või maikuist valgust.
Toal on ka perenaine - blond õhukeste õlgadeni juustega daam. Näib, et noor, aga võimalik, et pigem keskealine. Täpselt ei tea, sest tema nägu pole ma miskipärast taibanud vaadata. Vahel pole teda kohal või avab ta mulle ukse ja läheb ise kuhugi mujale asju ajama. Pakub punast veini või võtab riiulist mõne köite ja käsib läbi lugeda.
Pole siin imestada midagi. Ma olen ülikooli ümber kaua tiirelnud - sisse astunud, erinevatel põhjustel pooleli jätnud ja uuesti edasi õppida üritanud. Üritan praegugi, loodetavasti viimast korda. Nagu paljud teised, olen selles majas palju kuulanud ja ise rääkinud, veelgi rohkem laulnud, pisut konjakit joonud, mööblit tassinud ja saiakesi muginud.
Välisuksest sisenedes peaaegu alati paremale pööranud. Mu peopesad on seal higistanud nii eksamipalavikust kui ka rea jagu eespool istuva tüdruku liigpikast vaatamisest.
Miskipärast on mul tunne, et daam valges toas paneb pahaks, kui temast liialt palju lobiseda.
Jäägu see jutt siis meie vahele.
