Pebble Beach on Ühendriikide üks eksklusiivsemaid kuurorte ja selle kõige kuulsaimal golfiväljakul - Pebble Beach Golf Links - toimub igal aastal üks PGA (Professionaalsete Golfimängijate Assotsiatsioon) turniiri võistlus. Ka finantsmaailmas pole kuurorti legendaarsus väiksem. Alates 1980. aastast on sellel olnud viis omanikku, mis on omanikele sisse toonud või maksma läinud sadu miljoneid dollareid.

1981. aastal ostis nafta- ja kinnisvarainvestor Marvin Davis börsiaktsionäridelt Pebble Beachi ja koos sellega ka ülejäänud Twentieth Century Fox Co varad. Foxile kuulusid siis ka Aspeni kuurort, üks Coca-Cola pudelitehas, kinnisvara Century Citys, filmistuudio ja filmikogu. Kogu paketi ostuhind oli 700 miljonit dollarit, sellest ainult 50 miljonit aktsiates.

Tehing oli Davise jaoks kullaauk. 1985. aastal müüs ta stuudio ja filmikogu 575 miljoni dollari eest Rupert Murdochile. Pärast võlgade maksmist ja partnerite väljaostmist hinnati Davise võitu 300 miljonile dollarile. Lisaks jäid talle  Aspeni ja Pebble Beachi kuurordid.

Davis täiustas Pebble Beachi, ehitades hotelli The Inn at Spanish Bay ja sinna juurde kuuluva golfiväljaku.

Jaapani skeem 

1990. aasta septembris ostis Pebble Beachi endale Jaapani golfiväljakute ja kuurortide omanik Minoru Isutani makstes 841 miljoni dollarit. Selle eest sai ta neli golfiväljakut (Pebble Beach, Spyglass Hill, Spanish Bay ja Del Monte) ning kaks kuurordihoonet (Del Monte Lodge ja The Inn at Spanish Bay). Ligi 5300aakrine (2150 hektarit - toim) kompleks hõlmas ka märkimisväärset osa arendamata metsamaad.

Õitsvad aktsia- ja kinnisvaraturud olid paljudest jaapanlastest teinud üleöö rikkad ning investorid olid hoos. Jaapanis oli ülipopulaarne golfiväljakute arendamine ning nendega hangeldamine. Arendajad müüsid liikmekaarte sadade tuhandete dollarite eest juba enne klubi avamist. Nii saadi vajalik kapital. Liikmekaartidega kaubeldi nagu väärtpaberitega.

Puudus nõudlus

Pebble Beachi  ostmiseks võttis Isutani 550 miljonit dollarit lühiajalist laenu ning lootis selle liikmekaartide müümisega kiiresti tagasi teenida. Plaani õnnestumiseks pidi ta müüma 750 liikmekaarti  hinnaga 750 000 dollarit tükk. Liikmekaart oleks andnud omanikule eluks ajaks õiguse iga päev kahetunnisele väljakuajale, kuurordis oli neile kogu aeg varuks kuni 60 tuba.

Kuid siis lõi kõikuma Jaapani majandus ning liikmekaardi hind kukkus 350 000 dollarile. See omakorda lükkas edasi projekti elluviimise ning kaardi hind langes veelgi - 150 000 dollarile.

Isutani lootis vajaliku kapitali koguda kuurorti börsile viimisega, kuid selle plaani nurjas California rannikukomisjon. Rannikuseadus nõudis üldsuse vaba juurdepääsu 1100 miili (1770 km) pikkusele California rannajoonele ning iga sinna ehitatava kompleksi juurde. Isutani tahtis teha elitaarset kinnist golfiklubi ning kuurorti.

Niipea, kui kohalikud elanikud sellest teada said, järgnes meedias tohutu kriitikalaine. 1991. aasta oktoobris jättis komisjon Isutani plaanid kinnitamata. Sellega oli projekt saanud surmahoobi.

Suhtekorralduslik võit

Kohe teatas Monterey maakond, et Pebble Beach Co´l on tasumata kolm miljonit dollarit omandimaksusid ning 365 000 dollarit aasta varem sõlmitud kinnisvaratehingu teenustasude eest.

1992. aasta jaanuaris, vaid viis kuud enne USA lahtiseid meistrivõistlusi Pebble Beachis, müüs Isutani kuurordi ühele teisele Jaapani investorite grupile Sumitomo Credit ja Taiheiyo Club. Need maksid 574 miljonit dollarit, mis oli piisav vaid laenude tagasimaksmiseks. Isutani  kaotas kõik oma aktsiad, mille väärtus oli ca  350 miljonit dollarit.

Uus omanik panustas suhtekorraldusfirmale Hill & Knowlton, kellega kioostöös hoiti ostu kuu aega saladuses ja planeeriti edaspidi hoolikalt suhteid meediaga.

Sumitomo ja Taiheyo Clubil õnnestus see, mis Isutanil ebaõnnestus. 1999. aasta juulis müüsid nad Pebble Beachi 820 miljoni dollari eest kuulsustest koosnevale investorite grupile ning teenisid kopsaka kasumi. 

Sidebar

Mis valesti läks

Minoru Isutani ostis Pebble Beachi mõttega, et suudab müüa golfiklubi liikmekaarte samamoodi nagu finantseeritakse ekstravagantseid golfiprojekte Jaapanis. Ta ei hinnanud õigesti nõudlust selliste liikmekaartide järele ega võtnud arvesse ka Monterey poolsaare keerulisi maa omandi-  ja kasutuspiiranguid. Ta tegi hulga hooletusvigu ja oli sunnitud Pebble Beachi suure kahjumiga maha müüma.