Ameeriklasega indiaanlaste maal
Maailma suurima augu (pikkus 350 km, sügavus 1800 m) äärel kõndimisest tekkiva ekstaasiga sarnast tunnet olen ma varem kogenud ainult kahel korral – Nordkapis, Euroopa põhjapoolseimas tipus, ning Amsterdamis, Mehhiko maagilise seenega tutvust tehes. Viimasel juhul tundus paari igavikuna näiva tunni jooksul, et hakkan kohe-kohe maailma servalt alla kukkuma. Suures Kanjonis õnneks võid hoida end servast ohutusse kaugusesse. Ajapikku harjud, et sinust paremal jalge all haigutab sügavik, ja olematus ei kohutagi enam.
Kanjoni põhjas paistab Colorado jõgi, kitsas nagu niit. Tegelikult – ja ma usun, et pole esimene, kes selle peale on tulnud – on Suur Kanjon maailma parim suitsiidipaik. Lõpp oleks siin ilus nagu filmis. Loojuv päike peegeldumas kaljudelt, liuglev kotkas ja sina, lõpuks ometi lennuvõimeline ja vaba.
Tahaksin Priit Pulleritsu eeskujul laskuda mööda matkarada kanjoni põhja. See oleks kahtlemata väga eestlaslik, võibolla ka indiaanlaslik. Aga ma ei saa, sest olen kanjoni serval koos tüüpilise ameeriklasega, kes on ülekaaluline ja põeb astmat. Ameerika hoolitseb oma paksude eest. Ja et keegi kõndimise käigus kaalu ei kaotaks, manitsevad sildid kasutama liikumiseks tasuta kanjonibussi, sest asume merepinnast kõrgel ja käimine võib olla raskendatud. Mida mina küll miskitmoodi ei taju. Õnneks ka Jeff mitte, nii me loobume peagi bussist ja veedame mitmeid vaimustavaid tunde lihtsalt kanjoni serval kõmpides.
Ajaga on kanjonis imelikud lood. Siin on moes asjad, mis on 200–300 miljoni aasta vanused. Need on paljastuvad pinnasekihid. Asjade kohta, mille iga on 8 miljonit aastat, lisatakse märkus “suhteliselt hiljuti tekkinud”. Ei tasu teha seda viga, et sõita Grand Canyonisse ainult paariks tunniks. Selle ajaga saab vaid teada, et see filmides ja piltidel palju kordi nähtud auk on tõesti olemas. Suure Kanjoni olemus ja maagia ilmnevad ajas.
Jeff
Näen oma reisukaaslast Jeffi teist korda elus. Esimene kord, aasta tagasi, käisime väikesel kõrbematkal – tema ja ta sõber JJ – ning meil oli väga lõbus. Tookord kurtsin, et tahaksin hirmsasti Grand Canyonisse minna, aga ei julge Ameerikas autot üürida. Nüüd taas kohtudes on see Jeffil meeles ja ta otsustab mulle ja oma majanaabrile väljasõidu korraldada. Viimasel hetkel selgub aga, et naaber tulla ei saa, sest peab arsti juurde minema. Mille puhul oskan end ainult õnnitleda, kui naabrit näen. Uh, see mees ei meenuta põrmugi JJd, lustakat sufit San Franciscost, kes puhus vilespilli ja kelle kübaras elas papagoi. Lionel on suur turske karmi pilguga mees, ketid rippumas, juuksed valla, sõrmus igas sõrmes. Eestis selliseid ei leidugi, õnneks. “Mulle meeldib türkiis,” püüab ta kinni mu pilgu ning tema ilme ei mahene seejuures põrmugi.
Meil Jeffiga läheb kõik kenasti kuni õhtuni, kui ma restoranis õhtust süües Jeffi kogemata hingepõhjani välja vihastan. Nimelt kurdab ta, et Iraagi sõda on nad prantslastega tülli ajanud. Teen sellest ennatliku järelduse, et ta on sõjavastane, ja kui Jeff küsib, kuidas eestlased ameeriklastesse suhtuvad, siis vastan oma arust väga delikaatselt, et eestlased suhtuvad ameeriklastesse hästi, aga paljudele ei meeldi president Bush. Nii, Jeffi nägu läheb paksult pilve. Selgub, et ta on Bushi partei liige. Tema suust hakkab voolama ohtralt ärritunud sõnu. Läheb aega, enne kui ta maha rahuneb.
Kadunud kuldsed linnad
Järgmisel hommikul tahab Jeff Lionelile helistada, aga levi ei ole. Sõidame siia-sinna, aga levi ei leia kusagilt. Jeff üritab helistada automaadist, aga Lioneli telefonil on vastaja peal. Lioneli on meil hädasti vaja, sest ta lubas tuua puid, et õhtul lõket teha. Mina küll ei taipa, miks peaks metsa puid tooma. Metsaalune niigi risu-räsu täis. Aga ma ei hakka asja uurima, Suure Kanjoni majesteetlikus looduses muutuvad inimeste toimetused tähtsusetuks. See on nii ameerikalik – nad joovad piima, mis ei ole tehtud piimast, ja söövad mune, mis ei ole tehtud munast. Küllap on neil ka vaja puid, mis ei ole puud.
Siin ürgmetsas tundub, et on väga kaval tarbida kõike kunsti ja jätta loodus rahule. Vaevalt viissada aastat tagasi, mis on siinse sadadesse miljonitesse ulatuva ajaarvamise puhul nagu paar tundi, ilmusid kanjoni servale esimesed valged, kes otsisid müütilisi kuldseid linnu. Aga leidsid vaid suure augu. Eks nad siis nottisid pettumusest põliselanikke maha. Nad ei olnud ameeriklased, ärge seda unustage, need olid meie omad poisid praeguse Euroopa Liidu territooriumilt.
Ajan Jeffile peale, et minna indiaanlaste reservaati. Aga ta vastab lihtsalt, et ta ei tea, kus need on. Ka majakesest nimega Hopi House läheme me peatumata mööda, Jeff rehmab vaid käega, et see on ainult veel üks suveniiripood. Samas vaatab ta väga õnneliku näoga indiaanlaste maske ja vibusid, tagaküljel kiri: made in China. Ma ei riski küsida, miks indiaanlased neid maske ise ei tee. Kardan, et ka see võib olla kiuksuga küsimus. Ja tegelikult – ma armastan Ameerikat. Puutumata looduse ja erilise vabaduse vaimu pärast, mis siin tõepoolest lehvib. Eriti Suures Kanjonis, kus maa avaneb su jalge ees ja sunnib küsima, kas inimene on ikka planeedi Maa valitseja, olgu ta nii raevukas kui tahes.
Pärast päikeseloojangut läheb kohutavalt külmaks. Levi ei tule ja Lionel jääb kättesaamatuks. Õhtul treileri juurde sõites on Jeffil veel lootus, et äkki leiame ta sealt eest, teeme lõkke üles ja mõnuleme grillides. Mina jälle loodan, et ehk paneme treileri kokku ja sõidame tagasi päikselisse Chino Valleysse. Ent ei juhtu kumbagi. Tõmban pidžaama dresside peale, laon kõik riided sinna otsa ja poen magamiskotti.
Viimane hommik üllatab lumesajuga. Sellele vaatamata tunnen järsku tõsist tõmmet kanjonisse tagasi minna. Suur Kanjon on üks neist narkootilistest asjadest siin ilmas – mida enam tarbid, seda enam tahtma hakkad. Lausa palun Jeffi, et me ilmast hoolimata jälle kanjoni servale läheksime.
Jeff omakorda teeb möönduse ja viib mu indiaani asula varemeid vaatama. Ma ei tea, kas Suure Kanjoni ürgjõud on mind juba nii tundlikuks teinud või on ameeriklasega seiklemisest lihtsalt närvid läbi, aga järsku tunnen äkilist hingeliigutust, nii et pisar tuleb silma. Võibolla tundsid sarnast korvamatu kaotuse tunnet ka need ameeriklased, kes panid indiaanlaste varemete kõrvale suure sildi: “Kaitske madude elusid”.
Alla orgu
Lõpuks on Suur Kanjon meid enda küljest lahti lasknud ja mul on ees Arizona reisi viimane etapp – jõuda kella neljaks hommikul Chino Valleyst paarikümne miili kaugusel asuvasse Prescotti, kust läheb buss Phoenixi lennuväljale. Usun, et küllap Jeff mu ära viskab, sest mida ta hakkaks peale lennukist maha jäänud kauge külalisega, aga Jeff viskab mulle hoopis telefoniraamatu ja soovitab takso tellida.
Järsku elavneb seni letargilisena püsinud majanaaber Lionel ja lubab mu ise bussi peale viia. Nii me siis stardimegi kell kolm öösel. Lionel pole käinud Suures Kanjonis, küll aga Amsterdamis ja serva peal seismise tunne ei ole tallegi võõras. Kuueteistaastasena valetas ta end täiskasvanuks ja läks Vietnami sõtta. Tal olid ideaalid. Nüüd saab ta sõjaveteranina 1000 dollarit kuus + tasuta arstiabi. Aga tal on ainult diabeet. Lionel tutvustab mulle möödaminnes Prescoti kahte kasiinot ja kingib ameerika lipu mustrilise pearätiku. Hakkan peaaegu kahetsema, et ta meiega kanjonis kaasas polnud. Temalt oleks kindlasti kuulnud palju huvitavat.
Mõne tunni pärast olen juba San Franciscos, kaunis viktoriaanlikus majas maalilises gay’de linnaosas, kus elab mu sõbranna Laura. Me jalutame ookeani ääres, tuuritame autoga mägedes ja shoppame, shoppame! Andku president Buch ja teised sõjamehed mulle andeks, aga ühe hetke jooksul taban end mõttelt, et ilma meesteta on elu palju mõnusam.
